Ma olen alati öeld, et inime õpib, kuni elab, ja nüüd õppisin mina kah midagi. Arimata inime ja aeglase mõtlemisega nigu ma olen, jõutsin viimaks arusaamisele, et olen oma kirjutamistes old väga lühinägelik ja teind irmsat ülekohut vene rahvale. Poleks Talinas musta mäe otsas asjatundjat, kes mu õigele teele juhtis, oleksin auda läind õela südamega ja astund Issanda palge ette mõistmata enda kaitseks midagi asjaliku kosta.

Nüüd ma tean selgeste, et venelane on palju parem inime kui eestlane ja palun temalt ärda südamega andeks kõik paha, mis ma tema kohta eales olen lausund. Kui mõni lugeja arvab, et olen peast segaseks läind, siis soovitan tal piiluda hinternetti ja lugeda sealt neid komendaarisi, mida minu kirjatükid on esile kutsund. Nende kaudu tungis tõe valgus minu südamesse ja küllap kumab see valgus teilegi.

Mispärast on venelane parem inime kui eestlane? No selle kohta üks väga lihtne näide, millest igaüks peaks kohe aru saama. Kui venelane elab välismaal, näituseks Eestis, ja tahab seal kah venelaseks jääda ja vene vankrit edesi vedada, siis Venemaa venelane talle seda pahaks ei pane. Tunneb veel eameelt, et ehk aitab kord temagi sinna, ikka parem kui Peterburi oblastis. Aga kui eestlane on välismaale sattund, olgu Kanaadase vai kuskile mujale, siis tema enam eesti asjaga tegemist teha ega eestluse teemal suud pruukida ei tohi, see on kodumaale jäänd eestlase jaoks surmapatt. Olgu aga seal kaugel ilusti kuss ja vakka, sügagu tagumikku ja kõnelgu võõrast keelt, kui tingimata kõnelema peab. Väljamaale läind eestlane on reetur, aga väljamaale läind venelane on rahvasaadik, kes teeb ettevalmistusi selleks, et Eestimaa võimalikult ruttu jälle Vene keisri tiiva alla saaks, olgu see keiser siis punane, valge vai roheline. Temal ei ole aega tagumikku sügada, temal sügelevad sõrmed, et saaks aga pronkspoisi ees paar telliskivi aknasse virutada vai miskil muul moel oma avarat vene inge laiutada.

Kui te minust nüüd pikemat aega miskit ei kuule, siis sellepärast, et minul vaevalt kirjutamiseks aega üle jääb. Minul on oma rahva vasta tehtud patud lunastada ja ma püüan seda teha nii ästi kui iganes võimalik. Esimese jutiga panen Eesti Maja põlema ja lasen Tartu Kolletsi tinamendiga õhku. Need patuurkad tuleb esimeses järjekorras äävitada. Kirikud jätan esiotsa alles, vähemalt niikauaks, kuni saan seal palvetamas käidud, et Jumal uue tormi saadaks – nimega Mustamäe Mihkel – mis kõik Jõekäärud, Seedriorud ja Kotkajärved üle ujutaks vai upakile lükkaks, siis poleks eesti tõugu noorsool enam ühtegi takistust võõra rahva ulka kadumiseks.

Ega meile siis vist enam lehtegi alles jää. Kui esiotsa veel jääb, siis kalendril raiutasse küll saba maha nigu tõukoeral. Pole enam mida liputada. Ead tervist siis, sõbrad! Ehk kuuleme jälle, kui mu missijoon on täidetud.

Märkmed: