Mina elasin külas ja neid rongisi oma silmaga nägema ei juhtunud. Ja see on ka jumala õnn, sest ei mõista mõtelda, mis ma teind oleks, kui oleks ligidalt näind. Rahulikult magada poleks vist siiamaani saand. Paljas kuulmine võttis une pikaks ajaks ära ja tegi inge nii täis, et jätsin oma pere koos taluga sinnapaika ja läksin sõtta. Nüüd kuulen, kudas Putini mehed seletavad, et paltlased olid läind suurele ja laiale kodumaale puhta vabatahtlikult ja lauld veel kiidulaule kah.
No minuteada oli nii, et viimane inime, kes Eestimaalt vabatahtlikult Siberi läks, oli Laksi Tõnis. Sel ajal pold Venemaal veel kommuuna aisugi, aga tagasi tuli tema kah sealt, kõrvad lontis, ja ei leid ta sealt õnne ühti, jäi isegi oma kodusest maalapist ilma. Sest on nii palju aega tagasi, et mina olin veel päris poisike, kui tema juba puhkas ammu Alatskivi surnuaial. Ma olen ta auda vaatamas käind ja mäletan, kudas mul temast kahju oli. Nüüd ma saan aru, kui ästi temal veel tegelikult läks. Tema sai vähemalt oma kodumulda puhkama, ristike ja hauakivi on siiamaani paigas ja laul tehti temast kah, mida noorest peast laulsime ja millest muist ikka veel meeles on, et seal on ühe risti peale nõnda kirjutud: siin on ühte eesti venda maha maetud...
Teate, sõbrad, teeme nii, et me täna pikemalt ei kõnelegi. Teil on mõnel sest ullust ajast palju alvemaid mälestusi kui minul. Ma lasen teil olla nende mälestustega omapead. See sünge nädal saab kah mööda ja siis mõtleme Võidupüha pääle ja teame, et elus on ilusaid asju kah, mida mäletada.