Lastekaitsepäevaks rehkendas üks tark välja, et tuleks sel päeval viinamüük ära keelata. Et Eestimaal pruugitakse seda va kibedat ikka ülemäära ja olgu vähemalt üks kord aastas lapsel seda rõõmu, et papa-mamma on kained ja onu Jüri kah, kui juhtub külla tulema. Aga kaupmehed panid oopis oma poed täitsa kinni, nii et sundkainestuses mammad ei saanud lastele piima ega leibagi osta. Tuli paastupäeva pidada. Ja lipupäeval unustasid Talinas peaminister ja linnapea mõlemad lipu vardasse tõmbamata, nii et lipuvarras seisis tühjalt püsti nagu Kanada kunagise peaministri keskmine sõrm, kui teda valind rahvas tal südame täis ajas.
Eesti valitsus paistab olevat ka selle lääne tarkuse omaks võtt, et inime ei ole kunagi milleski süüdi, vaid süüdi on mõni asi või ese. Kui palju juuakse, siis on süüdi viin ja mitte mees, kes temaga ümber käia ei oska. Siin on ju ka nii, et kui poiss ronib pargis puu otsa, kukub maha ja murrab või väänab jala, siis kuulutatakse puu ohtlikuks ja raiutakse kohe maha. Ja kui keski elutüdimuses sillalt alla kargab, siis ehitatakse sinna suur ja kallis barjäär ette, jusku oleks see ainuke sild või enesetapuviis. Nüüd meil kah peidetakse üheks päevaks pudel ära ja ollakse uhked, et suur ja tõsine probleem on lahendatud. Riigi- ja linnaisad on sellises võidujoovastuses, et unustavad riigipühal rahvuslipu.
Kui mina poisike olin, siis olid kõik need probleemid olemas, aga nende lahendamine käis teistmoodi. Kooli- ja kirikuõpetajad koos noortejuhtidega peksid meile nii rahvuslikku kui kristlikku vaimu sisse ja valitsus utsitas takka. Olime kõik noorkotkad ja kodutütred, kes tõotasid truudust isamaale, olla karsked ja mitte suitsetada. Ega kõigist nende tõotuste pidajaid olnud, aga kasu oli sellest siiski palju rohkem kui praegusest jaanalinnu-poliitikast. Eesti koda kaunistati kolme koduvärviga ning vaprat meelt ja vennaarmu jätkus kauaks ajaks.