Eks millegi eest tänada ole meil igaühel siin ilmas. Mõtled küll, et mis lõikuse püha minusugune peab, kes juba ammuilma pole midagi külvand. Iga põllumees teab, et kes ei külva, see ei lõika. Aga vahel külvad küll, aga ikka ei lõika, see on kah elu jooksul selgeks saand. Kui tuleb ikaldus, siis on kõik su töö ja vaev old ilmaaegne, ei tähenda, kui ästi ja oolega sa külvasid.
Vat siin see konks ongi. Kui ikaldab ja külv untsu läheb, siis kannatavad selle all kõik, mitte külvaja üksi. Sest minusuguse suu pole kah mitte seinapragu, see tahab jumalavilja nigu töömehe omagi. Ja sellepärast ei teeks kurja, kui just minutaoline paneks korraks käed risti ja ütleks attäh suurele valitsejale, et sel aastal ikalduse meie põldudelt kõrvale juhtis. Töömees võib selle suure rahmeldamise sees ära unustada.
On ka suuremaid ja tähtsamaid tänamisi. Kui oled Ameerikamaa president, siis on sul põhjust tänada, et sulle väga noobel rahuauind anti. Eriti siis, kui oled nii lühikest aega presidendi toolil istund, et pole jõud auinda välja teenidagi, said ainult lubaduste eest. See on ikka suur saavutus, sest juba mu vana sõber Pläkk Tsõu ütles kunagi oma päevaraamatus, et poliidigamehe lubadus on nigu kraadeplika välimus: eest uih, aga tagant fuih. Aga auinnaga on nii, et kui ta kord käes, siis on käes. Pole veel kunagi nii old, et enne uih! antasse ja pärast fuih! võetasse jälle ära.
Kui oled kalkun ja nädal pärast tänupüha ikka veel kluugutad, siis ole tänulik, et kiljutiin sinust mööda läks. Võta sellest õppust ja ära end liiga rasva söö, muidu on sul jõuludeks ikka kael ripakil.
Mina olen kah tänulik. Olen tänulik selle eest, et Liiva-Annus pole mind veel endale taht ja Kata küljest kah oma näpud eemal oid. Mis elu see mul ilma temata oleks. Ja et mul lubatasse ikka kalendrisaba oma loraga täita. Mõni seda ikka loeb.