See oli õige vanal allil ajal, kui üks ästi tark inime ütles ladina keeli ühe kuulsa lause. See oli nisuke aeg, kus vanasarvik oli veel poisike ja minu ästi kauged esivanemad pold veel sinna maale jõudki, mida praegu Eestimaaks kutsutakse. Kuskohas nad täpselt olid, seda ei tea minust targemad kah, arutavad niisama edasi-tagasi, aga õiget tolku pole kellelgi. Eks ladina keelt pursitud muidugi Ladinamaal, aga kuskohas see on, seda pole mina kah veel kloobuse peal ülest otsida mõist. Nii et vanal ajal oli lihtsalt palju asju teistmoodi kui praegast ja mine võta kinni, kas see oli ea või alb.

Ot-ot, kus ma nüüd oma jutujärjega jäingi? Oh seda vanainimese pead, akkasin targa inimese kuulsast ütlemisest peale, aga kiskus käes keokraahviliseks ja oligi segadus majas. Nojah, see tark mees oli üteld, et kui tahad rahu, siis valmistu sõjaks. Mispärast see nii on, seda see tark ei üteld. Aga ütelus ise sai kuulsaks, koolilastel kästi see pähe õppida ja mina loll pidasin meeles kah. Noh, ja alles nüüd saan aru, et sel targal mehel oli õigus. Saan aru ja seletan teile kah ära.

Sellest saab nüüd ühessakümmend aastat, kui eesti rahvas läks nii vägevaks, et kuulutas oma vabariigi välja. Punastele venelastele see ei meeldind ja nad tulid oma kirsavoidega selle vastse vabariigi pinda sõtkuma ja eesti mehe külvatud rukki orast maha tallama. Aga eesti mees oma leivavilja narrida ei lase ja nii tuligi vabaduse sõda, kust minu vanamees kah osa võttis. Noh, te teate küll, misukest madinat seal tehti, aga lõppes see lugu ikka nii, et vantkal löödi särk püksi ja üteldi, et mine talla oma põldu, kuhu sa nigunii midagi külvata pole viitsind. Vahepeal anti nii möödaminnes landesveerile kah litakas vasta lõugu ja siis küsiti vantka käest, et kas nüüd aitab vai paneme sul abeme kah põlema. No vantkale aitas ja siis tehti Tartu linnas rahuleping, mõlemad pooled kirjutasid alla ja petsatid löödi peale.

Aga nüüd äkki ütles Eestimaa pinnal Vene suursaadik, et vot lepingut netu. Vahepeal on palju asju juhtund ja sellepärast on leping kaotand oma jõu. Seda ta ei üteld, et Venemaal on jõudu sedajagu rohkem ja et kui tahate rahu, siis valmistuge sõjaks. Et Putin pole sellele lepingule alla kirjutand ja Venemaal ei tunta Tartu linnagi, neil on ikka veel Jurjev.

Vata siit on lihtinimesel ühte-teist õppida. Oleks ma seda tead, et nii saab asju ajada, ma poleks oma maja morgitsat kinni makst. Oleks üteld pangaärradele, et vahepeal on palju asju juhtund. Kui morgitsa tegin, käisin tööl ja teenisin raha. Aga siis akkasin jooma ja lasti töölt lahti. Uut kohta pole saand ja sõpradele olen kah veel viinaraha võlgu. Kui ära ei maksa, annavad tappa. Aga maja tahan ikka edasi pidada, kesse joodikule korterit annab.

Nojah, nii võib ju arutada ja tagantjärgi tark olla. Aga kui oled eesti külakoolis ariduse saand, siis venelase moodi mõtelda ei mõista.

Märkmed: