Kaesin seda kalendrit ja märkasin, et oleme omadega sealmaal, kus pannasse juba teine küünal põlema, et valgus pimedusest jagu saaks. Ristiinimesed on seda teind ammust ajast ja alati on valgus tuld kah, peris pimedaks pole ilm kunagi jäänd.
Enne vabaduse sõda oli meie rahval peris pikalt pime aeg, aga lõpuks pandi pirrud mõlemast otsast põlema ja siis läks ästi valgeks. Minul oli õnn selle valguses sehes ülesse kasvada ja meheks saada, pere soetada ja oma talus ausa inimese viisil tööd teha. Kui akkas jälle pimedaks kiskuma, siis jätsin kõik sinnapaika ja läksin Narva alla laternat oidma, et oleks vähegi kauem valge. Sellest oidmisest oli nii palju kasu, et muist rahvast sai enne uut pimedust peitu. Aga kodus läks veel pimedamaks kui enne.
Läks pimedaks jah, aga ei jäänd pimedaks. Kuskil pandi jälle küünal põlema, ju neid siin maailmas ikka veel jagub. Küünlatuli ei anna küll kuigi palju valgust ja tuul kipub teda ära puhuma kah, aga kui ikka väga pime on, siis on sellest veiksest virvendusest palju abi. See on nigu suure valguse eelpost. Kui esimesed luurajad on rindest läbi saand, siis tuleb suur vägi varsti järele, see on ikka sedasi old. Küünal annab lootust ja seda on inimese ingele ädasti tarvis.
Mis selle teise küünla süütamise aegu veel tehti? Noh, vanarahvas pidas nigulapäeva. Simunapäeval oli Siim sillad teind ja Nigul needis nad kinni. See tähendas seda, et võis akata mööda nisukesi teid käima, kus sügisel oleks kaelani ligedaks saand. Jõgedel ja järvedel olid kõvad jääkaaned peal ja võis sõita soo pealt einu ära tooma, mis suvel niidetud. Taliteed olid kõvad, jää ja lumi kandis obest, meest ja rege.
Ärman teadis kõnelda, et sellest Nigulist vai Nigulast pidi olema jõuluvana kah välja tuld. Et meie Nigul ja inglaste Sant Nikulas pidi üks ja seesama olema. Kumb neist kumma ristiisa on, kes seda täpselt teab, aga seda punase vatiga vanameest on iga laps oodand ja nüitse aja lapsed oodavad kah. See taat on ikka nii vana mees, et on ainuke, kel veel lubatasse vitsakimbuga ringi käia. Ma olen vahel mõteld, et ei tea, kas ta seda kimpu tarvitada kah tohib vai on see niisama tekuratsijoon..
Nojah, varsti see vanamees tuleb, silitab enda abet ja laste päid, välgutab vitsakimpu, aga koti teeb lahti ja seal on igale midagi. Igale peale minu. Mina olen nii vanaks eland, et mul pole sealt kotist midagi vaja ja seda kimpu ma kah ei pelga. Aga küünlatuld ma tahan küll. Seda jusku oleks peris vaja. Ehk jõuan kolmanda küünla kah ära oodata. Kui ei jõua, siis äid pühi teile kõigile juba täna.
Karla kalendrisaba: Teine küünal
Meelejahutus | 05 Dec 2008 | Kargu KarlaEesti Elu
Meelejahutus
TRENDING
