Karla kalendrisaba: Teistmoodi emadepäev (2)
Neid tähtsaid päevi on nüüd old mitu tükki reas ja pühitsemised ja paraadid on käind üle ilma, üks uhkem kui teine. Mineva pühaba olid neid kaks tükki ja mõlemad olid nii suured, et ei jõutud ühe päevaga ära pidada, pidi teisest lisa võtma. Emadepäev jäeti ikka õigele päevale, aga see sündmus, kus Suur-Saksamaa väikseks tehti, tuli edasi lükata, et terve ilma suured ja vägevad saaks kokku tulla karmoska saatel kamaaruskat laskma.
Mina olen arilik inime ja sellepärast sain ma mõlemad ühel päeval ära pühitsetud, nii palju kui mul kumbagi pühitseda oli. Tegelikult ei old kumbagi, aga teisipidi jälle - no kui asjade ümber nii palju lärmi lüüakse, siis akkab Karla kupli all ka ikka midagi kumisema ja mõtlemise massinal tuleb muist roostekorda raginal maha. No seda sõja lõppu ma ei ole kunagi pühitsend, sest mina lootsin juba kuuskümmend aastat tagasi, et see on alles õige löömingu algus. Et kui juba on kord tiktaaturite äävitamine, siis äävitame nad kõik järgemööda ära ja siis akkame uuesti adra madrusteks. Aga kust mina võisin teada, et targad nii lollid on, et töö pooleli jätavad.
No ja ega ma emadepäeva pole ka kunagi pühitsend. Pole minu õnnis ema minult elu jooksul ühtainukest lilleõit saand. Mitte et ma oma emast poleks oolind, aga see pold meie kodus kombeks. Ema oli meie peres ja õigust ütelda - igas peres meie külas nii tähtis inime, et tema austamiseks ei old eraldi päeva vaja. Meil oli iga päev emadepäev. Ema oli pere toitja ja katja, tohter, politsei ja kohtunik, vähemalt lastele. Temata pold toitu laual ega riiet seljas, iga muhu ja kriimu jaoks oli tal õige rohi või plaaster; ja kui kuritegu oli toime pandud, oli juurdlus lühike ja asjalik ning kohus kolis kase ladvast alla keset meie kambrit. Edasikaebamist ei tuntud. Kui kõva äälega kaebasid, oli karistus kõvem ja ahukaadid oidsid oma suud kõvaste kinni, muidu oleksid ise ka saand. Ja see mõjus. Olen vahel mõeld, et ei tea, kas minust oleks ültse sõja ajal korralikku rindemeest saand, kui ema poleks mul rahu ajal vajadust mööda tagalat segi pekst.
Üheainuke kingi olen ma oma emale elus teind ja see oli siis, kui ma keset kibedat sõjategevust korraks üppesse läksin, et Katat lastega laevale sokutada. Ema kaasa ei läind, ütles, et keski peab talu järgi vaatama. Aga et tema lapselapsed, keda ta oidis ja armastas, vabadusse toimetati, selle eest oli ta mulle tänulik. Ise talitas ta surmani koloosi laudas sigu ja oli oma eluga rahul. Siberi teda ei viidud, Punnpabula talu pold nii suur, et oleks kulakuks tehtud. Ja ega mul täna rohkem öelda olegid.
Emadepäev on peetud. Mis nad Moskvas tegid, pole minu asi.
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Meil oli Eestis koolis aktus, laulsime "Kas ema südant tunned sa", andsime emale oma joonistatud kaarte ja mõned lilleõied. Ehkki mulle poleks nüüd vaja kõikki neid kalleid kaarte ja Teleflora lilli, mu lastele/lastelastele on suur rõõm neid teha ja saata ja see rõõmustab mind.
Karla juttudes kumab läbi suur südamesoojus ja hoolivus. Pole vajagi kalleid kinke ja lilli, mis on ju niikuinii elavad laibad. Karla oskab hoolida.
Arvamus
TRENDING
