Akkasin mõtlema ja leidsin, et Kustal oli õigus. Eestlane pole kunagi old suur vihkaja tüüp ja juudid elasid meil vanasti päris rahulikku elu. Kõige irmsam asi minu mäletamist mööda oli see, et nende arvel sai vahel nalja tehtud, aga kelle arvel seda ei tehtud. Ja kui ma edasi mõtlesin, siis tuli veel midagi meelde, mis juudid minu silmis päris easse valgusesse pani. Vata neid naljalugusid on ju nüüdsel ajal liigitama akatud: on poolaka naljad ja sottlase-naljad ja plondiinide-naljad ja kõik. Räägi poolakale vale nalja ja võid noa selga saada. Sottlase käest saad vastu lõugu. Ja kui juhtud plondiinidest midagi avalikus paigas kõnelema, võib juhtuda, et mõni valgetverd naisterahvas ei võta enam eluaeg su tere vastu. Aga kui tahad ead juudinalja kuulda, siis seda ei kõnele keski sellise mõnuga kui juut.
Mina olen ka elus vähemalt ühe juudiga ea tuttav old ja see oli tark mees ja pidas east naljast lugu. Tema seletas mulle kunagi seda asja nii, et vanaks saamine on kohustus, aga täiskasvanuks saamine on vabatahtlik. No eks ta ole — vananemisest sa ei pääse, aga igaühest aastatega täismeest ei saa. Ja siis see juudipoiss ütles veel, et enda üle naermine on tervislik. Ja rääkis sinna juurde toreda loo, mis seda viimast tarkust kinnitas.
Ühes inglise väikelinnas olid juut ja sottlane koos tööd teinud. Ja siis ühekorra palgapäeval oli juut sottlasele nimetand, et lähme õige kõrtsi ja jahutame paari õllega kurku. See old päri ja kui jutt sellest laiali läks, sai neid kõrtsiminejaid päris korralik punt. Noh, võtsid siis koos seda kaljamärga ja jutt akkas jooksma nagu ta ikka akkab ja kõrtsimehele kujunes sellest lausa tulus päev. Ja kui siis lõpuks arvati, et akkab nagu küll saama, ligines kelner arvega. Sottlane õikas kohe kõva äälega: „Mina maksan!“ Kohkus nagu isegi oma julgest ütelusest, aga kinni ta selle arve tagus, endal kulm kipras.