Karla kalendrisaba: Tõega või valega?
Olen nüüd nii kaua kodus koperdand ja Katal jalus old, et vahel tüütab ära ja mõtled, et kui õige läheks ja teeks veel raasuke tööd. Et ega ihurammu enam suurt järgi ole, aga nupp ikka veel natuke lõikab. Teeniks veel nii palju, et Kata jõuab mulle pisut parema kirstu osta, kui see aeg kätte tuleb, ja järgijäänud sõpru peiedel sööta-joota. No aga kes minusugust köbi enam tööle võtab? Aga siis nägin äkki lehes kuulutust, et üks töökoda vajab ädasti meest mutreid ja polte keerama. Vaatasin ligemalt - no kuripatt, just seesama koht, kus ma enne pensile minekut töötasin. No neid mutreid ja polte tunnen ma pimedast peast ja just nende järgi mu sõrmed ikka veel vahetevahel sügelevad. Rabasin toru pihku ja kõlistasin. Vastas üks noorema äälega mees, kes ütles, et just tema ongi seal virmas nüüd see otsa- ja asjamees, et rääkigu aga temaga. Küsis, kui vana ma olen. Ütlesin. Küsin, kuna viimati tööd tegin. Ütlesin. Venitas siis, et neil nüüd kõik uuemad massinad sisse seatud ja... Mul ajas sihuke kokutamine kergelt arja punaseks ja käratasin sirgelt, et kas teil on mulle kohta või ei ole? Nolk tegi ääle kudagi imelikult peenikeseks ja siis ütles, et on küll, aga mitte nende töökojas, vaid surnuaial. Ja pani toru kolksti maha.
Kassa tead, kus mul kihvatas. Mul oli tolle ninakale nolgile kohe vastus valmis. Et mina olen sõnakuulelik mees ja lähen surnuaiale jah, kuigi kuupäeva ega kellaaega ei oska veel täpselt ütleda. Aga sina oleksid võind oopis sündimata jääda ja seda viga mina parandada ei saa. Et mul on hilja apteekriks õppida ja su emale pilli müüa. Kohe toru pihku ja kõlistasin. Aga vastas üks sootu teistmoodi ääl ja see oli kudagi tuttav. Nojah, olin ähmiga oma noore sõbra Ärmani numbri valind.
Einoh, kui juba kord Ärmaniga jutu peal, siis temaga saab iga asi sirgeks kõneldud. Puistasin siis kohe oma südamepealse sõnnikukoorma tema ussaia peale maha, aga enne kui jõudsin akata laiali laotama, segas tema vahele. Tahtis täpselt teada, mis ma selle märgade kõrvatagustega keisrihakatusele ütlesin. Tõtt, noh! „No seal ta on!“ pani Ärman laginal nerma. „Kui sa tööd otsid ja tõtt räägid, siis ikka oled kabeli kandidaat küll. Valetada tuleb, et oled kogu aeg näppepidi mutrites kinni old ja vanuselt oled, noh - viiskümmend läbi, kelle asi see on, kui läbi.“
„No kas tead, Ärman-poiss, mina juba valetama ei akka,“ läksin jälle ägedaks. „Sain omal ajal selle koha ilma pettuseta ja peaks nüüd ka saama. Juba minu vanaema ütles, et valega ei jõua kaugele.“ — „Ja kui kaugele sa siis jõuda tahtsid?“ itsitas Ärman mulle kõrvaauku. „Ainult nende tuttavate mutrite ja poltide juurde. Ja neid uusi masinaid tunnen mina täpselt ja tean, et sa nendega toime tuled. Su vanaemal oli õigus: valega ei jõua kaugele. Aga tõega, näed, ei saa paigastki ära.“
Noh, seal ta's on jah. Inimene õpib, kuni elab ja kark kannab.
Arvamus
TRENDING
