Ärman on siis ikka oma pikalt puhkuselt tagasi ja ma sain ta ükspäe kätte kah. Tuli mind vaatama ja siis ajasime üle tüki aja peris pika jutu maha. Poiss on kah akand kangeste selle vana eesti rahvakalendri vasta uvi tundma ning avastand, et seal on peale Jaani, Jüri ja Mihkli veel mitmel tegelasel oma päevad, milledest suurem jagu rahvast kõva äälega ei kõnelegi. Ei kõnele sellepärast, et ei teagi, et nad olemas on vai misjaoks neid vaja on.
Ega mina kah ei tead, aga viimasel ajal olen igavuse pärast akand uurima ja märgand, et peale Karla on enam-vähem igal vana eesti nimega mehel oma päev. See on juba natuke tiskrimineerimise moodi. Ärman ütles küll, et tühja kah, temal kah ei ole. Et ei maksa sellest suurt nummert teha midagi, ajame läbi – alvad ajad, asuniku värk. Aga mina ei jätt jonni, et mispoolest need Tõnised ja Paavlid siis minust paremad on. Poiss siis jälle seletas, et ega nad tühjad sellepärast paremad ole, aga nende nimed on vanast ajast ja pühast kirjast perit. Et Tõnis tulevat Antooniusest ja Paavel Paulusest.
No las need Antooniused ja Paulused olla, nemad on võõrast tõugu ja ammu surnd, mina olen eesti mees ja tilberdan ristirahva kiusuks ikka veel maa peal. Mind uvitab rohkem, kuda need eesti Tõnised ja Paavlid oma tähtpäevi sisustasid. Ärman siis seletas, et Tõnisepäeval olevat seapead söödud. Kes tervet pead ära süia ei jaksand, see sõi kõrvu. Paavli kohta ei tead ta söömisest midagi kõnelda. Jäigi segaseks, kas siis võis kõike süia või ei tohtind midagi.
Olgu söögiga kuda on, sõjaaegu oli neid päevi küllalt, kus iva amba alla ei saand, vahel oli mitu päeva järjest Paavlipäev. Aga uvitavam lugu on töödega. Mõnda tööd pidi tingimata tegema, mõne pääle ei tohtind jälle ültse mõteldagi. Nisukesed kombed olid vanadel eestlastel. Tõnisepäeval tuli treppi pesta, et rikkus majja tuleks. No nüüd on selge, miks me rikkaks pole saand. Meil juba mitukümmend aastat vaip trepi peal, kuda sa teda pesed. Ei akka mina teda ära kiskuma, võin vaeselt auda minna küll.
Tõnisepäev sai just mööda, aga Paavlipäev on kohe-kohe tulemas. Tõnisepäeval polevat tohtind kedrata ega kalavõrku kududa. See mulle muret ei tee. Kata vokk jäi põgenemise aegu peretuppa maha ja uut pole ta omale muretsend. Ja kalade võrgutamise olen ma ammu maha jätt. Toon turult, kui isu tuleb. Aga Paavlipäevaga on asi alb. Siis ei tohi villatööd teha ega prahti välja viia. No selle ühe päeva ma võin prahi sees elada küll, see mul inge välja ei võta. Aga ilma villast viskamata ma küll kudagi elada ei saa. Kuda sa käid terve päeva ringi, peielise nägu peas. Kui ma teile tuleva nädali ei kirjuta, siis teate, et mul on Paavlipäeva sündroom. Kui te sest sõnast aru ei saa, küsige Ärmani käest. Mina kah ei saa.
Karla kalendrisaba: Tõnise ja Paavli vahel
Meelejahutus | 23 Jan 2009 | Kargu KarlaEesti Elu
Meelejahutus
TRENDING
