Ei, ärge nüüd jälle kohe valeste aru saage. Nisukest eliloojat pole olemas ja minu serenaadi laulmise ajad on kah ammu möödas, aga tund on sihuke, et paneb iga õige eesti mehe rõõmust röökima ja tegema asju, mida ta arilikult mitte ei tee. Seda Torontino nime ma küll ise panna ei osand, aga Ärman soovitas, kui talle ära seletasin, et see on nisuke laul, et kui Torontos lauldakse, siis on Torinosse kuulda. Ja täna mina kohe tahan nii kõvaste laulda.

Küll minu rind sai rõõmu täis,
kui kõla üle ilma käis,
et äkki tõstab iga mees
nüüd mütsi eesti matsi ees,
sest küllalt mehi-naisi on,
kes, naha vahel eesti jonn,
kõik suusarada nühivad
ja võidu poole rühivad.
Mis tühja neist poliitikuist
või presidendi kriitikuist,
kui Kiku suusk käib siuh ja siuh
ja medal tuleb nigu niuh.
Ja või see Andrus paremgi —
ta seda näidand varemgi,
et muudkui mine suusata
ja kuld on nigu nuusata.
Ma rohkem nüüd ei targuta,
kuid täna kõnnin karguta.
Mul toeks on Eesti kullafond,
kus tärne terve trobikond.

Märkmed: