Teate, selle uue aasta käima lükkamine on nagu iidlase suremine, et esimest korda teed, mine tea, kudas välja kukub. Uus number ja uued vigurid, ole mees ja otsi see õige vunkratas üles, mis ta tiirlema paneb nii nagu vaja. Eelmisel sajandil akkas see viies aasta suure revoluutsijaga, kus oolega inimesi tapeti. Nüüd on asi niipalju arenend, et inimesel pole enam vaja vaeva näha, tsunaami teeb kõik tema eest ära.
See on nüüd irmus küll, mis seal indukate maadel juhtus. Ohvrite arv aina kasvab, ja imelik küll — kõik ohvrid on inimesed. Mitte ühte elevanti ega ninasarvikut pole otsa saand, korillast või krokutillist kõnelemata. Elajaloomadel näikse olevat parema virma kompluuterid kui inimestel — annavad täpselt ette teada, et asi läheb ulluks. Kui kõrge laine tuleb, siis inime paneb trikoo selga ja jookseb talle vastu, aga pärdik poeb sügavale sunglisse, nosib palmiladvas panaani ja laulab ahvikeeli.
Vata meil siin on kah Toronto linnast paarsada kilumeetrit põhja poole üks nisuke park, kus loomi oitakse ja kuhu püssiga sisse minna ei tohigi, kurjad kirjad on väljas ja keelavad paugutamise ära. Kes need sildid tõprakeelde tõlkis, seda mina ei tea, aga niikui jahiooaeg akkab, litsuvad jahiloomad kõik sinna parki. Mõni kehvema kinderstuubega põdramullikas on nii ülbe, et läheb kolm jalga üle pargi piiri, jääb sinna seisma ja näitab jahimehele keelt.
Nüüd libeda teega on Torontos kah igal maanteel alati oma pisike tsunaami. Autud on üksteise otsas unnikus ja muist otsapidi kraavis. Kui mina vanasti külavahel oma kaeramootoriga sõitsin, ei old äda midagi. Nõõga läks ta mul käima ja tpruuga jäi seisma — ei old irmu, et pensiin otsa saab või et pidurilindid läbi kuluvad ja kallist kindlustust ei pidand talle kah pääle ostma. Kui talvel tee libedaks läks, lõi sepp setukale jäänaelad alla ja regi püsis teel nagu vanger jaanipäeva aegu.
Kõige suurem tsunaami oli meie külas, kui popsi-Jüri saun maha põles. Aga seda lehte ei pandud ega üle ilma raha korjama akatud, mis sulisid seda abiraha oma tasku toppima oleks ahvatlend. Oma küla meestega klaariti kõik ära. Üks andis oma metsast palgid, teine tõi sae ja kirve, kolmas pani käed külge ja varsti elas pops uues saunas nagu parun. Aga noh — see oli vanasti. Nüüd on inimesed palju targemad. Ma ikka vahel mõtlen, et oli neil vaja targemaks saada, oleks võind paremaks saada.
Karla kalendrisaba: Tsunaami
Arvamus
TRENDING
