Kas teate, mul oli juba nisuke meeleolu, et teen oma kalendriga nii nigu mõned rikkad inimesed teevad oma tõukoeraga, et lõikavad saba tagant ära. Sakste sabata koeral pole, mida liputada; ja Karla sabata kalendris pole kohta, kuhu kirjutada. Kuid siis akkasin mõtlema, et sabata koerale jääb ikka ulk penirõõmu alles — võib aukuda, sitsida, käppa anda ja laternaposti juures jalga tõsta, aga mis mina oma sabata kalendriga peale akkan? Ainult sirvi ja vahi eade sõprade surmakuupäevi. Ei ole isegi vaja uurida, kuna pühapäev tuleb, neid mul niikuinii seitse tükki nädalis ja suurt rõõmu pole ühestki.

Eks need Eestimaa uudised ole need, mis kirjutamise lusti ära võtavad. Seal on seda möllu ja märulit nii palju, kõik muudkui võtavad sõna ja enam ei saa aru, misuke sõnavõtja on tark ja misuke loll. Vahel tuleb nisuke tunne, et on ainult lollid ja lollimad. Ja nüüd mõned mu truud lugejad ootavad, et Karla lausuks oma kaaluva sõna. No kust mina selle margapuu võtan. Ma ei tea enam sedagi, kes Eestimaad õieti valitseb. Paistab, et Ruhnu saart valitseb eksind karu ja ülejäänud Eestimaad surnd vene soldat, kel pronksist särk pükstel. Kumbagi ei taheta sinna, kus nad on, aga ära viidud ei saa.

Sellest Ruhnu karust on mul päris kahju. Ega tema sinna ei tükkind, sattus kogemata jääpangale ja tuul muudkui lükkas ja viis. Ja ausalt ütelda — ega mul selle samba otsas seisva venelase vasta kah viha ei ole. Ei old isegi siis, kui ta veel elas ja me teineteist püssiga sihtisime. Eestlane ei ole vihkaja tüüp, vähemalt minuaegne eestlane ei old. Tema tuli meile kallale sellepärast, et talle oli seletatud, et me kõik oleme irmsad ja kardetavad vaskistid, kes tuleb maa pealt ära äävitada. Seda seletust ustakse Peipsi taga veel praegugi.

Et mina ja Kusta olime need kardetavad vaskistid, seda usub nüüd juba pool eesti rahvast, Peipsi-tagustest kõnelemata. Aga seda, mis ma teile praegast ütlen, nad ei tea ega usu. Kui meie rindel olime, siis jäi talus töökäsi napiks. Saksmannid said sellest aru ja panid vangi võetud vene soldatid meie taludesse tööle, et normid saaks ikka täidetud. Ja meie naised söötsid neid nigu vendi, nii et kui nad lõpuks tagasi vangi viidi, siis läksid nutuga.

Ei tea mina kah, mis selle Aljoshaga tuleks peale akata. Õigel ajal ära ei viidud, nüüd on valitsus temaga ädas nigu tüdruk lapsega. Mõned püüavad seletada, et see on tundmatu sõdur ja sellepärast tuleb teda austada. Aga tundmatul sõduril, keda mina austada saaksin ja tahaksin, ei ole rahvust ega mundrit. Tõnisemäel ei seisa mitte tundmatu sõdur, vaid tuntud sõdur. Nii ästi tuntud, et mina teda austada ei saa.

Märkmed: