Sealt hinternetist leiab ikka vahel uvitavaid uudiseid. Just lugesin, et Euroopa Liidu üks suuremaid ja kavalamaid ninasid oli analüisi teind ja pärast analüisi nisukese jutuga välja tuld, et nii suurele riigile nigu Eesti on ühest kroonukeelest vähe. Et tuleb neile press pääle panna ja nii kaua ja nii kõvaste pressida, kuni vana ea parusski saab teiseks riigikeeleks. Seda on sellepärast vaja, et läänepoolsed riigid tahavad Venemaaga äri ajada, aga niikaua kui eesti mats oma eesti jonni ja eesti keelega seal vahel seisab, pole muud kui nõu pisniss ja kesehvt kaputt. Eesti keelega ei saa varsti enam toktoriks ja pole kunagi saand ärimeheks.

Einoh, aus ja selge jutt. Mulle ta ei meeldi, aga kes sellest enne on küsind. Aga siis kargas äkki meie peaminister püsti ja kukkus resuluutselt seletama, et tema on kah Karla poolt. Ütles kohe selge sõnaga, et meie oleme iseseisev väärikas rahvas, et meil on ainult üks keel ja meie ei tee väljagi, kui mõni Euroopa Siimon köhib või aevastab. Mul oli seda lausa imelik kuulata, sest seda juttu ajas seesama peaminister, kes just oli Vene tsurnalistidele üteld, et meie valitsusel pole Venemaa vasta mingeid nõudmisi, ei taha me neilt kuritegude eest kahjutasu ega nõua piiri õigesse paika panekut. Eks ta sai ise kah aru, et oli väheke vassind ja ruttas kinnitama, et see on ainult täna sedamoodi. Omme võib-olla juba nõuame ja kui omme ei nõua, siis üleomme kindlasti.

See oli nüüd juba poliidigamehe jutt ja mul akkas kõrvade vahel kumama, et üks keel küll, aga misuke see üks keel on, seda ministriärra ei üteld. Äkki on see inglise keel, mida eesti rahvas nüüd juba näikse kõige paremini oskavat ja kui täna veel ei oska, siis omme või üleomme kindlasti. Ühegi lapsele enam eesti nime ei panda ja ühtegi eesti nimega virmat ega pisnisse ei ole. Iseteadvuse poolest pidime küll olema maailmas viiendal kohal, aga eks see või tähendada, et ise teame, misukest keelt me omale tahame.

No ja see piiri värk on ka ikka imelik. Meie inimesed proovivad küll kõnelda, et see piir, mis Setumaa pooleks lõi ja Petseri linna venelastele jättis, polegi ju enam Eesti piir, et see on ju Euroopa piir. Aga läänepoolsed euroopalased kehitavad õlgu ja ütlevad, et jagage ise oma maad, pole meil sellega tegu. Ma küsisin Kusta arvamust ja see mühatas sarkastiliselt, et kesse kassi pärast kalaranda sõidab. Et mis lääneriikidel meie ajutise piiriga tegu. Varsti kaotatakse ta ära ja oleme jälle üks suur vennasrahvas. Ega see esimene kord ole, kus nad meid venelastele maha müüvad.

Julm jutt, ütlen mina sellepeale. Aga julma jutu ma kannatan välja, niikaua kui sellele julmi tegusid ei järgne.

Märkmed: