Üks mees oli kõndind mööda teed oma koeraga ja äkki tuld talle meelde, et ta on ju surnud ja et koer suri veel enne teda. Astund ikka edasi ja mõteld, et kuhu sihuke tee siis viib. Oli jõud ühe suure ilusa värati manu, mille kohal kuldsed kaared vaata et uhkemad kui Mäkkdoonaldil. Astund ligi ja küsind, et mis koht see on, ja saand vastuseks, et paradiis. Mees küsind, et kas siin juua saab. Ja vastatud, et miks ei, ärrad, astuge aga sisse. Aga kas koerale ka saab? Ei, loomi sisse ei lasta, vastati. Kahju küll, aga kampani polissi, saate isegi aru. Mees sai aru jah ja mõtles, et põrgusse sihuke paradiis. Kannatas janu ja kõmpis edasi, truu kutsukene kannul.
Natukese aja pärast leidis ühe kitsa rohtund külatee, mis viis ühe ariliku talumaja juurde. Värat oli lahti nagu poleks kunagi kinni oldki ja õunapuu all pikutas keski mees ja luges raamatut. Teekäija küsis jälle, kas juua saab. Mees pikutas edasi ja ütles lahke äälega, et maja taga on pump. Aga kudas peniga on? Mees jälle, et pumba kõrval on kauss kutsu jaoks. Noh, läksid nad siis ja kustutasid oma janu ilusti ära ning tulid tagasi lahkele peremehele aitäh ütlema. See juba ootas ja naeratas. Mees küsis, et kudas seda kohta siin kutsutakse. Peremees vastas, et see on paradiis. No aga — me just ühe paradiisi värati eest tulime südametäiega tulema, kudas siis...? Lahke onu kostab jälle, et kui see oli see kõrge värat, kus palju priljante ja kulda kuhjaga, siis see oli oopis põrgu.
Et põrguvürst kange petma on, seda mees teadis küll, aga päris ikka edasi, et kas nad teilt siis sedasi kavala kauba ja petise tööga paremaid kundesid ära ei võta. Peremees vastas, et oh ei võta, teevad ainult meie eest sorteerimistöö ilusti ära. Oleksid sa janu pärast oma parema sõbra üljand, ega me siis sind siia tahakski ega sisse laseks.