Elad ise küll seokest rahulikku pensionääri elu ja mõtled, et ülejäänd ilm võiks ka sedasi rahulikult läbi ajada, aga näe, käärib kui saarlase umalavirre. Kui ükskord valmis saab ja juua proovid, siis on nii, et teine toop ning teine jutt. Vana Putinit oiatatakse juba, et Venemaa võib lõhki minna nagu pajupill. Ühel pool on liberaalid, kes tahaksid elada nagu ristiinimesed ja suud pruukida, millal meeldib, aga teisel pool on vana vene kooli tegelased, kes armastavad kõva korda, et olgu aga nuut ja nagaika. Kui peaks jälle sõjaks minema, siis on raske rahvast ühe papaaha alla saada. Ja sõjaks näikse minevat.
Vat mis tüki need vatikaanlased nüüd tegid. Valisid uue paavsti ja panid selle ameti peale endise Aadu armee mehe. Ise ta ütleb küll, et oli enne sõja lõppu ära joost, aga eks nad lõpuotsas jooksid kõik. Enne oli küll välksõda ja puha, ega kui asi palavaks läks, siis oli kõigil püksis rohkem kui kõhus ja välku lõid ainult päkad. Ja et see uudis just õndsa Aadu sünnipäeva paiku välja kuulutati, see nüüd küll enam juhus ei ole. See on kõige vägevam marketender, mis kellelegi on antud. Mäletate, kui va kadund Villkopp laulis, et „kapral Aadu sünnipäeva kuulutas kalender ja kompaniisse saabus kolmekordne marketender“. Muidu sai marketendriga suitsu ja sokulaadi ja soru viina kah, kuigi mõned räägivad, et viimases ädas, kui lahingumoraali enam kuidagi oida ei suudetud, visati pihuga raudriste kah lisaks, et oleks uhkem surra oma vaterlandi eest. Aga et Aadu vaim ikka veel nii kaua pärast sõda nii vägev on, et tema sünnipäeval nii suuri ülendusi antakse, seda ma poleks küll uskund.
Meil on ju siin see lennuväepoiste klubi, kus need kunagised juntsud ikka veel koos käivad, kuigi pooled ei kõlba enam volksturmi kah. Mul tuli mõte pähe, et ei tea, kas need nüüd lähevad kõik katoliku usku, sest paavst on ju ka lennuväepoiss. Küsiks järgi, aga mul pole nende ulgas tuttavaid, nad minust palju nooremad. Kõlistasin Kustale, et kas tema teab kedagi, kelle käest võiks küsida. Aga Kusta ütles, et seal pole muuta midagi, sõjamehed on kõik alati old kateloki usku. Juba Napooleon olla üteld, et sõjavägi marsib kõhu peal. Ja õige ta on. Vata katelok oli ikka sõdurile see kõige tähtsam osa tema varustusest. Kaotasid püssi või kiivri, said sõimata ja võibolla kartsa kah, aga kui kaotasid kateloki, olid kohe omadega läbi. Ega sa oma kemüüsega tehtud supiportsu ikka sinelitasku ei pand, ja kui see sul saamata jäi, pold sust püssi tõstjatki. Nii et sõjameeste usk jääb samaks ja sellega on asi tahe. Aga kui seoksed mehed ikka kindralstaabis on, siis see uus sõda saab küll sihuke olema, et vat ei oskagi sõdida. Las nooremad lõhuvad. Uued relvad, uued soldatid.