Juba jälle on see aeg kätte jõud, mil enamjagu inimesi läheb kodust välja pidu püsti panema, nigu oleks mille pärast pidutseda. Ühel aastal lähevad välja, teisel tulevad tagasi. Vahepeal siiberdavad tantsu, paugutavad korkisi ja kõlistavad klaasisi kokku. Soovivad üksteisele vastastikku õnne ja musutavad südaöö aegu teiste meeste naisi. Võtavad vasta igat sorti resulutsijoonisi ja mõni isegi kavatseb neist lühemat aega kinni pidada.

Ega ma neid käijaid ei auguta ega neid käimisi alvaks pane, me Kataga käisime omal ajal kah, aga kuna see oma aeg oli, vat seda annab mäletada. Kusta ütles kunagi, et just neid pidusid annab mäletada, millest suurt midagi ei mäleta. No eks ta oli ikka noorest peast paras mauram kah. Aga nüüd istume mõlemad ahju taga ja ei viitsi isegi aigutust peopesaga varjata, sest kelle eest sa teda ikka peidad.

Aga mõtlemine käib edesi, oled sa noor vai vana. See ei vaja pingutust ega raiska energijat. Ja kui sul on palju aega käes, siis tulevad need mõtted kah pähe, mida noorest peast kudagi üles ei leid. Vata see uus aasta on minu meelest üks täitsa võlts ja vale sõna. Kudamoodu ta uus on? On ta värskelt ära värvitud vai on talle kõvemad toed alla pandud? Ega ole ühti. Tal pole kuskilt poolt teistmoodu kui eelmine, ainult uus nummer on pantud ja isegi see on vanale üsna sarnane. Kui sa autuga sõidad, siis tuleb kah iga natukese aja tagant kilumeetrimõetjale uus nummer ette, aga kas autu ise on sellepärast uus? Mine katsu teda müüa, järjest väiksemat inda sulle ta eest pakutasse. Nii et aasta on küll teine, aga mitte uus. Alguses aige peaga võid ju seda arvata, aga kui oled natuke silmi õerund ja pilgutand, siis märkad, et pensuinnad on ikka kõrged, poliidikud ja ilmaennustajad valetavad endist viisi ja inimesed tapavad üksteist nigu ennegi, kas sõda on vai ei ole. Säh sulle uut aastat!

No eakene küll, need on ühe vana jalutu äti mõtted, need ei pruugi mõeduandvad olla. Otsustasin konsuldeerida ainukest nooremat inimest, kes minuga veel kõnelda viitsib. Küsisin Ärmanilt, kus ja kudamoodu tema kavatseb seda uue pähe pakutud vana aastat vasta võtta. Poiss ajas pea kuklasse ja ütles uhkelt, et Veneetsijas. Nojah, kui inimestel raha kõvaste käes ja ihuliikmed terved, asi see väljamaale sõita pole, olgu sihtkoht Vene, Veneetsija vai Venetsueela. Tegin näo, nigu tunneks seda kanti, ja küsisin, misukeses otellis ta peatub. Poiss vastas, et Veneetsija Eesti Majas, asukoht Proodvjuu avenüül. Kuripatt, see aadress on mulle kah tuttav. Kõnelesime edesi ja siis tuligi välja, et tema ei sõida ültse Veneetsijasse, vaid Veneetsija tuleb siia.

No vaata nüüd seda mootsat elu. Vanasti, kui ma Eestimaal talu pidasin, siis tuli ikka ommuku vikat selga võtta ja einamaale kõndida. Aga nüüd pole muud kui näita tollarit ja einamaa tuleb sulle koju. Ei, uut aastat pole kuskil, aga aeg on küll uus. Ma ei mõist poisi jutu peale muud kosta, kui antsin veikese oiatuse, et kui pidusaali uksest välja astub, vaadaku ette, muidu on äkki kaelast saadik vees ja kohe kaine kah. Aga noorte inimese asi – las teevad mis tahavad.

Märkmed: