Naljakas on vaadata ja kuulata, kudas kõik uue aasta puhul teevad uusi resulutsijoone. Nad ei mäletagi, et on neidsamu resulutsijoone teind ennegi ja nädala-paari isegi neist kinni pidand, aga siis tuleb elu oma seadustega vahele ja keerab iga resulutsijooni niidile sõlmekese sisse, nii et ta tegelikkuse nõelasilmast kudagi läbi ei mahu; teed suus märjaks ja paned paremad prillid ette, aga ikka ei mahu. Vata asi on selles, et resulutsijoonid tehakse pühapäeval, aga käiku tuleb nad lasta äripäeval ja äripäevi on nädalas ulga rohkem kui pühapäevi. Pühapäeval võtad kõvaste oogu ja üppad latist üle nigu niuhti, aga äripäeval on sul nii palju tegemist, et ei ole mahti oogu võtta ja ei ole ka aega tähele panna, et keski on ööpimeduse varjus lati kõrgemale kergitand — üppad küll, aga lööd ainult otsaesise vasta latti ära ja ülejäänud päeva ravid muhke ja kriime. Kui oled paar korda nii karata proovind, siis läheb süda täis ja akad elama päris arilikku elu nigu enne resulutsijoone. Ja ongi rahu majas. Evripodi äppi, nigu siin maal üteldakse.
Mina olen tähele pand, et kõik suur tarkus siin ilmas on ästi lihtne. Mida suurem tarkus, seda lihtsam ta on. Kui sa praegu vaatad neid nüütse aja noori inimesi, kuda nad laulavad ja kuda nad tantsivad ja kuda nad riides käivad ja kuda nad ültse oma igapäevaseid asju toimetavad, siis võtab pead raputama ja akkad koos teiste omaealistega küsima, et mis sest nooremast keneratsijoonist küll saab. Aga kui sa natukenegi mõtled, siis saad täpselt teada, mis neist saab. Nooremast keneratsijoonist ei saa mitte midagi muud kui vanem keneratsijoon, kes akkab irmsat muret tundma, mis nooremast keneratsijoonist saab.
Ja sellepärast ma soovitan kõigile, keda Karla lora on ära tüüdand, et kannatage välja. Ükspäe olete ise samasugused ja akate oma jutuga nooremaid tüütama.