Tuli meelde see vana lugu — ei tea, kus see juhtuda võis — vast Araabiamaal või kuskil mujal maailma pärapõrgus. Nojah, üks mees oli old rahaädas ja pakkund naabrimehele oma eeslit saja tollari eest müüa. Naaber oli ladundki talle raha peo pääle ja luband omme eeslile järgi tulla. Omme jõudis kätte ja ostja läks, aga naaber kurtis, et eesel oli öösel ära surd. Raha kah tagasi anda ei saand, oli kõik juba ära kulutatud. Aga ostja ei old pahaseks saand ega kedagi, oli old ikka õige ea naaber ja üteld, et pole äda midagi, anna mulle siis see surnd eesel, küll mul juba sellest kah abi on. Teine mõteld küll, et on ikka vähe opakas vend, aga surnd eeslit talle ei keeland. Ea meel pealegi, et raipest nii kena ja kerge kaubaga lahti sai.
Aga mis eesli uus peremees tegi? Korraldas loterii. Kaks tollarit pilet ja peavõiduks eesel. Müüs tuhat piletit ära ja pani kaks tuhat taalrit tasku. Siis akati loosi tõmbama ja üks võitis kah. Aga kui õnnelik võitja tuli oma võidule perra, ohelikuots pihus, siis loterii korraldaja tegi kurva näo ette ja ütles, et peavõit pani eile öösi oma pikad kõrvad pea alla. Aga ära tühja kurvasta, mina olen alati aumees old. Siin on su kaks tollarit tagasi ja kakssada veel valuraha lisaks. No võitja jäi rahule ja loterii korraldaja kah. Surnd eesliga tuhat kaheksasada tollarit teenida — mida sa ing veel tahad. Ja aus mees oled pealegi.
No oleks mina tead, kes see kavalpea oli, mina oleks küll selle vallavanemaks valind. See ju sündind poliidigamees. Kui oskad tuhande inimese ulgast ühele ead teha ja sedagi koerusega kahasse, siis võid ülejäänusi petta nii palju kui tahad. Kaotajale ükskõik, kas eesel elab või ei. Eks ma ole neid loteriipiletisi ost küll ja küll, aga ikka olen ise eesliks jäänd ja lähen ükskord eeslina auda. Aga Kata vaeseke ei teeni minu korjuse pealt küll midagi. Karla tühja pärast ei akka keski kahetollarist taskust välja laduma, olgu ta elus või surnd.