Ma alles mineva nädali kurtsin ja kaebasin, et istun külmavangis. Ise mõtlesin vaikselt, et vanarahva tarkuse perra see asi kaua kesta ei saa. Ikka üteldi, et jaanuar ja veebruar on veel külmad kuud, aga märts on juba lirts ja lärts. Ja palju selle lärtsmärtsini siis enam aega on, veebruar lühike kuu pealegi.

Ilm läkski jusku vähe soojemaks, aga vangist välja ei saand, vangipõli läks veel ullemaks. Oli külmaga mis ta oli, aga see külma ja sooja vaheline vindund olek on oopis õrjetu. Taevast tuleb sihukest imelikku kraami alla, et ei oska talle nime anda. Ei ole ta vihm ega lumi ega rahe. Ülevalpool oleks ta jusku vihm, aga kui vastu uulitsat või autuakent tuleb, on juba kitt või kliister. Suuremate sõiduteede peal annab veel autuga liikuda, aga niikui välja tuled ja kargu trotuaari veere peale toetad, nii on sul kivist küljealune karanteeritud. Ja katsu sa sealt uuesti vertikaali saada. Istu parem toas ja naudi vangipõlve.

Ja vata mõtted on kah jusku vangis. Vanasti kargasid igale kõverale mõttele kahe käega karvu kinni ja sasisid teda kuni sirgeks läks. Nüüd sakuta teist ühele ja teisele poole, aga järjest rohkem sassi läheb. Võtame kasvõi selle abiellumise värgi. See lihtne asi on nüüd suures liberaalsusetuhinas nii keeruliseks tehtud, et ei saa otsa ega aru. Ühelt poolt tahetakse teha nisukest seadust, mille järgi võib iga mees mehele saada ja iga naine võib naist võtta. Aga sealsamas aetakse ambad irevile, kui see inglise prints Karla tahab uuesti naisele minna. Et üks nõnda kõrgest soost ja teine arilik surelik. No on ikka sirkus küll — eesti Karla võib Kataga elada ja keski ei kobise, aga kui inglise Karla tahab Kamillat saada, on kõigil ing kinni ja kisa lahti. Kusta arvas kah, et mingu aga paari ja tehku ead suured pulmad. Ega nad meid ei kutsu, aga me võtame püti silku kaenla, pistame pudeli samagonni tasku ja lähme lapulisteks. Las õpivad eesti pulmakombeid, ühed Euroopa liitlased nagu me nüüd oleme.

Ja see samasooliste abiellumine mulle ka ikka rahu ei anna. Vata ega mina teiste inimeste magamistoa akna taga piilumas ei käi ega kannata, kui keski minu akna alla tuleb. Kas ma magan seal oma naisega või naabrinaisega või naabrimehega või kõigiga kordamööda, või päris üksinda — see ei tohiks külale korda minna. Las teised elavad kah nagu tahavad, aga miks nende isevärki eluviisidele peaks kroonu tempel peale löödama — vat sellest ma küll aru ei saa. Ja keski mulle seletada kah ei oska.

Märkmed: