Eks selles uues vabariigis ole ka nii mõnigi inime üsna heale järjele jõudnud ja peab ennast teistest nagu enamaks. Neid kutsuvad nad seal uusrikasteks ja küll tehakse nende arvel nalja. Ei tea, palju neis naljades tõtt on ja palju puhast kadedust, aga naerdakse neid küll ja eks nalja ole vaja kah. Ja nali on siis kõige parem, kui sa enda üle naerda oskad ja jaksad.

Pool sajandit tagasi, kui saatus ja vana vunts kahepeale meid siia mandrile olid sokutanud, said meist ka kähku uusrikkad, vähemalt neist, kes kodus eluaeg olid rasket tööd teind ja seda nüüd ka ei põland. Sel ajal oli ju nii, et kõige paremat raha sai tehtud ihurammuga ja kas meil sellest puudu oli, kõik noored mehed ja Saksamaa laagrites vedelemisest tüdind. Pooled eestlased hakkasid ehitusmeistriteks ja neist pooled veel ise ettevõtjateks. Sai rügatud vahel varavalgest hilisööni ja kukrukene muudkui paisus.

Oi, kuidas ma oma esimest autut mäletan. Tuliuue ostsin, kaheksa silindriga, kere kiiskas ja klantsis ja läks Kata silmavärviga täpselt kokku. Müüja kiitis ja patsutas teist nagu nuumvasikat, mina aga muigasin ja tõmbasin tagataskust tuhandeid. Ootasin, et sõbrad tulevad ka vaatama ja imestama, aga ei tuhkagi. Ei tuld pähegi, et neil omal samasugused kodus. Ja siis läks tuju sandiks. Tuli meelde, kui olin veel poisipõnn, isa tuli linnast ja oli ost tsingitud ämbri. Terve küla tuli kokku ja imestas. Ja mina siin oma uue autuga olen könn nagu ennegi.

Aga sõber Kusta oli ikka veel vägevam. Tema oli ka ettevõtja ja pooletosina mehe boss. Raha tal pidi olema, aga majaostuga viivitas. Sel ajal sai viieteisku tuhandega juba korraliku osmi kätte, aga Kusta himu käis uhkema järgi. Ühekorra siis arvas, et on õige leid ja kutsus meid ka vaatama ja hindama, enne kui ära ostab. No läksime, uudishimu oli suur. See pold maja, mis ta välja oli valind, oli meie meelest pisike loss ja sellest küsiti nelikümmend tuhat. Kusta vaatas siit ja sealt ja siis teatas lühidalt: „Käib mulle küll. Eit, mene koju, too raha!“ Viiu kaduski minema ja tuli vähe aja pärast ähkides tagasi, madrats seljas. Sellele löödi puss makku nagu nuumseale, rahapakid kisti põhu vahelt välja ja laoti põrandale virna. Hakati lugema ja siis me saime natuke kahjurõõmu. Raha oli kolmkümmend kaheksa tuhat ja üle selle mitte üks servoonits. Kassa tead, kui Kusta nägu läks pilve ja käratas Viiule: „Sa korradi vanamoor tõid vale madratsi!“ Uskuge või ei, ära sai see maja ikka selsamal päeval ostetud ja Kusta elab seal veel praegugi sees, kuigi pere on laiali ja Viiu oigab, et palju on tühje tube tolmutada. Vat nii vägevad olime omal ajal.

Märkmed: