Sellest saab nüüd juba ühessakümmend kaks aastat, kui noor Eesti Vabariik seda sõda alustama pidi. Ja muutkui jääb aga vähemaks neid inimesi, kes sellele päevale mõtlemisest oolivad. Ometi on see ainukene sõda, mille eestlased on võit, ja ainukene sellepärast, et rohkem sõdasi me oma riigi eest pidand ei olegi. See on ainukene sõda, mis oli peris meie oma ja sellepärast tasub seda mäletada. Mina mäletan, sest minu isa käis seda vabadust kaitsmas ja minul oli selle kaitstud vabaduse sehes ää elada. Käisin koolis, kus eesti õpetajad kõnelsid minuga eesti keeles, õpetasid mu lugema, kirjutama ja rehkendama ja isamaalisi laulusi laulma. Iljem arisin oma maalapikest, esiotsa üksipäini, pärast Kataga kahekesi, ja sõime sellel lapil kasvand viljast küpsetatud leiba.
Nisuke elu oleks võind minu poolest igavesti kesta ja oleks kest kah, kui meie maitsva rukkileiva järgi poleks akand keelt limpsama suur idanaaber, kellel omal leiba nappis. Nappis sellepärast, et ei old atrasi, millega põldu künda. Ei saandki olla, sest kõik raud oli suurestükkideks valatud ja suurestükkide torud Eestimaa poole pööratud. Noh, ja kuda need asjad siis läksid, seda te teate isegi. Suure rahva liikmed mõtlevad teistmoodu kui veikse rahva omad, seda on ajalugu näidand. Meile maitseb kõige paremini see leib, mille me ise omakasvatatud viljast oleme küpsetand, aga neile see, mille nad teiste ammaste vahelt on ära kiskund.
Ma olen kuuld küll ja küll seda juttu, et neist vanadest asjadest poleks vaja nii palju kõnelda ja nende pärast pidulikke kokkusaamisi korraldada. Et ei maksa kogu aeg üle õla tagasi vahti, tuleb kaeda ettepoole. See on ilus jutt, aga keski on seda kah üteld, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Ühesõnaga – kes ei tea, mis taga oli, ei mõista eestpoolt kah midagi otsida.
Mis eespool on, seda ma sain Ärmani kaudu teada, kui ta selle ardikkeli mulle näha tõi, mis üks Venemaa poliidiga idiotoog oli kirja pand. See oli selge sõnaga välja üteld, et paltimaad on Venemaa vaenlased ja nendele tuleb uueste ogupatsi lüüa, aga enne ei saa, kui Ameerika kudagi kögastab. Suur mõistab peljata ainult teist suurt, veikse litsub kahe pöidlaküüne vahel laiaks nigu lutika.
Peab ütlema, et see poliidigategelane on aus mees. Ei ta ajand ühti seda kulund joru, et meil pole ogupatsi oldki, et ise vabatahtlikult astusime suurte ühisesse rahvaste perre. Ütles sirgelt välja, et ogubeerisime teid enne ja ogubeerime aga jälle. Kui ei saa pehmelt, teeme julmalt. Aga seda siiski ei üteld, et julmalt on parem ja kindlam, mõne asja jättis ikke oma teada kah.
Mina ütlen nüüd neile, kes taha vahtimist ei poolda, et eks vaadake siis ette. Vaadake ästi oolega, sest uus vabaduse sõda võib veel tulla.
Karla kalendrisaba: Vabaduse sõja algusest
Meelejahutus | 19 Nov 2010 | Kargu KarlaEesti Elu
Meelejahutus
TRENDING
