Kusta luges mu iljutise jutu rikaste muredest läbi ja akkas jorisema, et mida ma ikka neist rikastest kirjutan, et vaene on kah inime. No on muidugi, ma tean ju omast käest, aga mis temast kirjutada. Tuli meelde tütre jutt tema algkooli ajast siin maal. Neil oli kästud kirjand kirjutada ja õpetaja oli soovitand kirjutada midagi vaestest inimestest. No eks nende klassis old üks miljunäri tütar ja see oli akand oma kirjatööd pääle umbes sedamoodi, et „elas kord perekond, kus kõik olid väga vaesed. Mõisaärra oli vaene ja mõisaproua oli vaene, lapsed olid vaesed ja lapseoidja oli vaene ja kammerneitsi oli vaene ja ukseoidja oli vaene ja autujuht oli vaene. Kokk ja aednik ja tallipoiss olid veel ästi vaesed...“ Et üheski teises peres pold nii palju vaeseid. Teised lapsed olid saand selle jutu üle kõvasti naerda ja miljunärivõsuke oli old kangesti solvund, et mis te äbematad naerate teiste inimeste vaesust.
Akkasin mõtlema, et keda mina olen elus tund, kes on nii ästi vaene, et temast tasuks kirjutada.Tuli meelde mustlase-Jaan kodukandist, kui ma veel talu pidasin. Oli ikka õige mustlane, tööd ta ei teind, kui just obuseparistamist tööks lugeda ei taha. Laiselda oskas ta ästi ja varastada veel paremini, aga kui sellega küllalt ei teenind, siis proovis kerjata. Käis aga perest peresse ja mangus, et andke ikka vaese mustlasele ka midagi, elde pererahvas. Eks Katal sai korra isu täis ta nurumisest ja küsis, et no Jaan, seleta ära, kudas sa siis vaesem oled kui teised, et kui vaene sa siis õieti oled. Oh sa mu meie, kus Jaanil läksid silmad vett täis ja ütles: „Kullakallis perenaine, nii vaest inimest kui mina ei ole terves maailmas. Mul on üksainuke ema ja seegi veel naisterahvas.“ Vat nüüd ei saand minu käre Kata ka enam naeru pidada, mõõtis Jaanile toobi tangu ja saatis ta ussaiast välja.
Ja üks teine mees oli meil külas veel, ma’i mäleta ta nimegi enam, aga üks loru ja joodik oli ta küll. Käis ringi nagu kaltsukubu ja nii katkisi pükse pold vist kellelgi siin maamuna peal. Mõnel teisel mehel olid ka katki, aga no eks augu kõrvalt oli jälle terve. Aga temal oli küll augu kõrvalt kah katki. Käis ringi, kannikad poolpaljad, ja naised akkasid urjutama, et kas sul äbi ei ole sedasi teiste silma all tagumikku välgutada. Eks mees äsas vastu, et mul veel on, mida välgutada. Tahad uusi pükse osta, pead tagumiku maha müüma. Mis nende pükstega siis enam teha.
Ma siis akkasin mõtlema, et kudas seda vaesust ültse tehvineerida. Et äkki seda ei saagi tollari või euruga mõõta. Ja jõudsin otsusele, et vaene on see, kel enam midagi mäletada ei ole ega kedagi, kellega neid mälestusi jagada. Mina õnneks veel nende ulka ei kuulu, nii et olen rikas nagu Riia kikas.
Karla kalendrisaba: Vaeste vaevad (1)
Meelejahutus | 03 Dec 2004 | Kargu KarlaEWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Tore lugu. Tosi taga.
Meelejahutus
TRENDING
