Siin ilmas on ikka sedasi, et igaühel on oma osa täita. See on juba kõrgemalt poolt nõnda sätitud, et igaüks teeb seda, mida ta kõige paremini oskab. Ja elab, kasvab ning areneb just seal, kus on tema kasvamise ja arenemise paik. Ubin on alati kasvand puu otsas ja soe päike annab temale õige maigu ja värvi. Kardul sellevasta kasvab mulla sehes, pimedas. Nigu sa vaod muldamata jätad ja ta päikest saab, on maik metsas ja enam ei kõlba teda seale kah sööta. Ubin ehk õun jälle mädaneb mullas ära. Rebane ja kull on mõlemad kanade peale maiad, aga üks varitseb neid põõsa või laudanurga taga, teine kukub ülevalt õhust nigu kivi ja lööb tibukesele küüned turja. Kass ei salli vett ja kala jälle kooleb kuival maal kohe ära.
Püüne peal, kus näitemängu tehasse, on igal tegelasel oma osa ehk roll. Kui see, kes on pandud Pliuhkamit mängima, akkab äkki etenduse ajal saunanaise teksti rääkima, siis on terve tükk nii sassis, et vana Luts tuleb auast välja kontrollima, kas tema loodud kapsapea pole mitte kogemata näitejuhi õlgade otsa sattund.
Nojah, kogu selle jutu mõte on, et kui emake Loodus oma suures tarkuses on asjad õigeste korda pand, siis inime ärgu surkigu vahele ega proovigu paremini teha. Ernes ja kapsas on mõlemad rohelised ja ümmargused ja mõlemast saab ead suppi teha. Küsige Kata käest, kui te mind ei usu. Aga ernes on pisike ja peidab end koos õdede-vendadega kauna sisse. Kapsas jälle on jäme nigu opmani vats ja ühegi kauna sisse ära ei mahu, iga pea kasvab oma juurika otsas. Kurgi ja kõrvitsa vili on maa peal, aga porkna ja kaalika oma maa all. Ometi kõik Kata oma käega samasse aeda istutatud ja sama virtsaveega kastetud. Looduse seadus ja inime olgu vakka.
Aga nüüd selle talve aegu on loodus kah oma seadusi muutma akand ja kõik parakrahvid pahupidi pöörand. Ja inime, kes on arjund teda usaldama, ei tea enam, kudas käituda. Vanasti oli nii, et minu pere sõitis ikka jõulukiriku saaniga ja suure reede teenistusele vedruvankriga, aga nüüd on asjad vastapidi. Ilmataat ei tea enam, kunas ja kuhu ta lund viskab, puistab uupi nigu purjus möldrisell ega mõista Sahaara ja Sahhaliini vahel vahet teha.
Kui asjad niiviisi edasi lähvad, siis toob tulevased jõulukingid lihavõttejänes ja lastel tuleb jänkule jõulupuu all salmi ütelda. Naljakas pilt ikka küll, kui põhjapõdrad pole mitte saani ees, vaid sikutavd plaanvankrit, punase ninaga Ruudi kõige ees ja pori rummuni. Haavikuemand istub pukis ja plaksutab piitsa. Jõuluvana jälle vantsib läbi lume ja sokutab sokulaadist mune lastele padja alla vai kuskile mujale. Mõlemal arjumata töö. Ei mina usu, et sellest midagi ead välja tuleb. Aga mine tea, kui ikka on uus looduse seadus... Ehk tuleb eeringas ka jälle kuivale maale elama ja kass kolib linalikku kärnkonna kõrvale.
Karla kalendrisaba: Vahetatud rollid
Meelejahutus | 04 Apr 2008 | Kargu KarlaEWR
Meelejahutus
TRENDING
