Ma olen neid Eestimaa seitungisi lugend hinterneti kaudu küll ja küll, aga seda ma ei teadki, et meie oma seitungi jutud saab kah hinternetist kätte.
Kogemata juhtusin peale ja uurisin selle kah läbi, mis kommentaaturitel meie ardiklite kohta ütelda on. No ja nõnda ma saingi teada, et need meie ajakirjanikud pole nii ead kedagi, nigu mina oma rumala peaga arvasin. Et mõni on puhta posser ja just need posserid saadetakse aga välja suuri ja tähtsaid sündmusi kirjeldama. Just viimase uhke juubelipalliga oli juhtund sihuke prohmakas, et kohale saadeti mees, kes kirjutamisega ikka kudagi ädapärast toime tuleb, aga vaktisi kontrollida ei viitsi. Ja nüüd olevat seitungi lugejad asjadest täitsa vildakalt inhvurmeeritud.
No mina ei osand kudagi aru saada, mis seal lehes nii võltsisti oli. Kutsusin jälle Ärmani enda poole. Tema ju minuteada käis kah seal pallil ära, lasksin tal endale asjadest aru anda. Ärman ütles, et äda pold midagist, ainult ühe kohaliku valetsuse asjamehe tiitel pold inglise keelest peris õigeste ära tõlgitud. Lõi käega, et kus mul asi, ega see mees ise meie seitungit lugeda ei oska ja teistele on kama, misuke see kraad tal on. Suur nina ja asi tahe. Neid asjapulki oli seal mitu laudkonda. Keda see uvitab, kas ühe poolaka nimi algab kolme vai nelja konsunandiga. Vai et kas leedu rahvast esindas Sigariuskas, Poripaiskas, Mudatuiskas vai koguni Purjeluiskas.
No leedukatel on nisukesed naljakad nimed küll, seda ma olen ise kah tähele pand. Aga vaktid on vaktid ja neid ikka moonutada ei tohiks. Nõnda ma Ärmanile ütlesin. Aga Ärman-poiss vastas, et ta tunneb seda lehemeest äste ja on temaga neid asju arutand küll ja küll. Seitungi kirjamehed on nigu kitsed kahe kuhja vahel – ei tea, kelle meele järgi olla. Kes asju korraldavad, need tahavad lehte ästi täpset protukolli nende tegemistest. Nemad on jah vaktiullud. Aga arilik lugeja ja just nisuke, kes lehe eest raha kah maksab ja ainult hinernetti ei vahi, tahab mõnusat lugemist saada. Seda protukoll ei paku. Ja kui kirjamees terva õhta raiskab ainult vaktide kogumise peale, siis tal ilusa laulu või asjaliku jutu kuulamiseks aega ei jää ja nendest ta kirjutada ei saa, kui just ei taha oma vandaasiat kasutada.
Ma siis soovitasin, et lisatagu seitungile üks vaktilehekülg, siis on kõik rahul. Mina kohalikus lehes kah spordilehekülge ei vaata, aga mõne teisele on jälle kangeste tähtis, kes kõige kõrgemale vai kaugemale kargas. Las siis meil kah mõni uurib luubiga vakte ja teised tunnevad niisama east jutust rõõmu.
Ärman akkas itsitama ja ütles, et seda küll ei tohi teha. Et kui mõnes kohas pole muud kui vakt vakti kõrval, siis mõni akkab kaebama, et meil on pornukrahviline leht ja laseb seitungi kinni panna.
No sellest ma küll aru ei saand, aga Ärman muutkui kihistas naeru ja ütles, et pole sul vanamehel vajagi kõigest aru saada. No mis sa nisukese lõkerlõuaga proovid tõsiste asjade üle nõu pidada.
Karla kalendrisaba: Vaktiliseks märkuseks
Meelejahutus | 07 Mar 2008 | Kargu KarlaEWR
Meelejahutus
TRENDING
