No mina tegin kah ühe sõna ja pole minu asi, kas keski teine seda kasutab. Aga et aru saadasse, see on mulle küll tähtis, ja ma kohe seletan ära kah. Seletan selle kah, mispärast ma teda ültse tegema akkasin.
Ärman tõi mulle näha selle ardikkeli, mille üks noorepoole kirjanikujuntsu oli valmis vusserdand. Lugesin ja mulle see jutt ei istund. Noormees oli võtt kätte ja jagand eestlased kahte leeri – ühed on väärteestlased ja teised rämpseestlased. Kummaks ta ennast peab, seda ta muidugi ei üteld, aga üleolev toon lasi arvata, et ta on ikke ästi palju väärt. Et mina rämpsu ulka kuulun, seda ta kah jusku otse välja ei ütleld, aga nigu kudagi kõõrdi ta minu poole vahtis küll.
Et keski endale ise ausamba ehitab ja sinna otsa ronib, selle vasta mul pole miskit. Las seisab niikaua, kuni tuvikesed ta nii ära on ristind, et keski teda enam nägupidi ära ei tunne. Aga kui ta mind tahab koos muu prahiga pliidisuu ette vai vaiba serva alla pühkida, siis mina akkan vasta.
Vata asi on oopis nii, et keski pole väärteestlane ega rämpseestlane. Meis kõigis on omajagu kiidu- ja laiduväärset, nii et kõik oleme vämpseestlased. Ühes on vääd rohkem, teises ämpsu, aga keski pole kummastki peris prii.
Aasta akkab otsa saama ja mina teile enam ei kirjuta enne kui uuel aastal. Ja minu soov on, et te kõik uuel aastal oleksite nisukesed eestlased, kelles on vää väga vägev ja ämps ästi äbarik. Siis meie rahvusliku leivavilja koorem enne aita jõudmist kummuli kraavi ei lähe. Ead uut aastat!