Ei tasu naistega jagelama hakata. Olen sellest ammu aru saand, aga vana pea unustab vahel põlised tarkused ära ja siis tuletatasse sulle kõike nii valusalt meelde, et niipea uuesti ei unune.
Kõik akkas peale peris kenast ja lihtsast asjast. Ärman tuli meile, särgikäised üles kääritud ja nägu päevitand. Ise kirus, et ei taiband lühikesi pükse jalga tõmmata. Kalender näitab novembrikuud, mardipäev ammu möödas, aga ilmad nigu augusti keskpaiku. Puudel pole lehti enam ollagi, kõik uulitsarentslis unnikus ja ootavad äravedu.
Eks poisil oli natuke asja kah, ega ta meil niisama ilmaaegu ei käi. Ikka uurib minu käest vanu tarkusi ja tähendamise sõnu. Seekord tahtis teada, mispärast eesti rahvas seda sooja sügist vananaistesuveks kutsub. Et siin maal on oopis indiaanlaste suvi. Pole selle tähendusest kah tolku saand. Mõni ütleb, et indiaani rahvas ei akand enne maisi vai kukuruusi lõikama kui oktoobri kuus, kui esimesed öökülmad juba seda natuke näpistand, aga päeval veel ilmad soojad. Kesse täpselt teab, kudas need asjad on.
No mul selle vananaistesuve koha pealt ikka natuke tarkust oli ja seda ma proovisin Ärmanile jagada kah. Vata naisterahvas on ju nisukeseks loodud, et peab aina õitsema. Ja eks meil meestel ole selles omajagu süid kah, sest meile meeldib seda õitsemist nautida ja nuusutada. Aga õiteaeg on üürike, nigu laulusalm ütleb. Kui mina noormees olin, siis võrreldi naisterahva iga jookidega. Üteldi, et naine on kahekümneaastaselt limunaad, kolmekümneselt viin, neljakümneselt sampanjer ja viiekümneselt apu piim. Üle selle skaala ei ulatand. Mis kuuekümne ja kabeli vahel, seda ei tasund enam mõõtagi.
Nojah, aga naisterahvas akkab looduse seadustele kah vasta. Enne lõplikku närtsimist võib ta veel puhtast trotsist niisama vägevalt õitsele lüüa nigu sügisene loodus. Teab küll, et seda pidu pikalt ei ole, aga natuke aega lõkendab ikka veel nigu leeriplika.
See oli asjalik jutt ja Ärman sai sellest aru kah, aga eks Kata ei märgand köögis püsida ja kõndis just enne minu teadusliku loengu lõppu elutoast läbi. Ega tema jäta sõna sekka ütlemata, kui tunneb vajaliku olevat ja vajalik on tema meelest alati.
Kata ajas jalad arki, lõi käed puusa ja teatas, et kui see viimane õitsemine kah mööda saab nigu praega on saand, aga soojad ilmad ikka edesi kestavad, siis algab vanameestesuvi. Ütles, et kaege aknast välja, vahtratüved on alasti nigu kaks kõverat koiba, täpselt nigu Karlal. Ülemised oksad on nigu kõhnad käsivarred ja need veel peenemad on arali nigu viis konksus sõrme, mustad küünealused ja puha. Ja need paar lehetutti, mis tamme külge tolknema jäänd, on täpselt nigu mõne mehe sokuabe. Nimesid ta enam ei nimetand, aga vahtis tähendusrikkalt minu poole.
Annaks Jumal varajast talve ja paksu lund!
Karla kalendrisaba: Vanameestesuvi
Meelejahutus | 20 Nov 2009 | Kargu KarlaEesti Elu
Meelejahutus
TRENDING
