Seda laulu te tunnete kõik. Ja minuaegsed mäletavad seda linnukest ennast kah. Lindusi oli meie maal vanaste palju. Ööbik laksutas kevade õhtati ikka oma laulusi, kuigi mõisa aeda enam ei old. Toores toomingas oma lõhnadega oli alles ja püha pärnapuu kah. Lõoke lasi oma lirinad kõrgel õhus, pääsud sädistasid aidaräästa all. Rukkirääk ei and ennast ültse näha, aga ääl oli tal vali. Arakad kädisesid ja värvukesed säutsusid, nigu laulupidu oli kogu aeg. Aga vana vares oli see kõige asjalikum lind. Tema käis künnimehel järel nigu karjakoer ja muutkui kraaksatas kurgupõhjast. Ni kui kajakas oli alati kalamehe sabas, nii oli põllumehel vares. Kui vaja, kargas katusele ja sealt kõrtsimamma matusele.

Ei mõist arvata, et selle linnu pärast kuskil nii palju paksu pahandust võib tulla, aga näe, tuli, ajad on muutund. Ärman tuli meile, hinternetist leitud kirjatükk näpus, ja palus minu abi. Arvas, et mina tunnen Eestimaa lindusi paremini kui tema. Ma ise arvasin sedasama, aga pärast lõin kõhklema.

No selle kirjatüki perra oli ühes Eestimaa nukas asi nii ulluks läind, et künnivaresed ajasid rahva vihale. Neid pidada olema nii palju, et kisa käib juba närvidele ja kõik aleed ja pargipingid on ära reostatud. Nojah, uus aeg. Vanaste oidis põllutöö inimese närvid korras, aga eestlane enam põldu ei ari ja kohe on närvid nii krussis, et ei kannata linnulaulu kah enam. Meil külas pargipinke kah ei old, istusime kraaviperve peal ega tundnud muret, kuhu linnuke oma rooja poetas.

Kui rahvas nuriseb, siis peab pargivalitsus miskit ette võtma. Võtsidki ja tõid suurestükid välja. Akkasid veekahuritega varesepesi äävitama. Mulle tegi see asi nalja. Omal ajal üteldi ikka, et ei sobi kahuriga varblast tulistada. Ju nüüd siis varest sobib, isegi siis, kui pojad just munast välja saand ja ootavad vihmaussi, nokad õieli.

Ärmanil oli pilt ka ardikli juures, aga tema kui täpne mees tahtis teada, kas ikka on õige pilt. Oli asja uurind ja arvas, et pildi peal on allvares, aga pahanduse tegijad pidid olema künnivaresed. No kas tead, mina ei mõist kah enam vahet teha, mõtelsin, et vares on vares ja asi sellega. Ei taht poisi ees lolliks kah jääda ja viisin ta Kata juurde, et ehk see mäletab paremini.

Kata kuulas Ärmani jutu ära ja andis kohe selge vastuse, ei vaadand pilti ega kedagi. Ütles kõva ääle ja selge sõnaga, et sel pole ültse tähtsust, kumba sorti vares seal pildi peal on. Et on täitsa ükskõik, kas pargis kraaksub künnivares vai allvares. Kelle kõrvad seda välja ei kannata ja kaebama jookseb, see on ädavares. Et kui tema teha oleks, siis õpetaks lehmad lendama ja saadaks pargi kohale nende ädavareste lagipäid roojama.

Ja meie Ärmaniga – meie vaikisime mõlemad, nigu laulik nii kenaste ütleb.

Märkmed: