Ärmaniga on ikka ea juttu puhuda. Kui selle poisiga oled tükikese aega koos istund ja oma pehkind ajusid tuulutand, siis tunned ennast ka jusku natuke nooremana, et polegi veel kabeli kanditaat nigu mõned mõtlevad ja ise kah vahel juba kahtlustad.

Ma olen ikka lehest lugend ja vahel hinternetist kah kaend, kuda poliidigamehed omavahel jauravad ja kõiki asju ilusti teiste süüks ajavad, kui midagi viltu läheb. Kui valimise kampaanija käib, siis näitavad kõik näpuga vana valitsuse peale, et vaadake ise, kui alvaste nad asju ajavad. No rahvas vaatab ja usub kah ja ädaga usub ka seda, et uus luud pühib tare puhtamaks. Aga nigu uued mehed pukki saavad, nii akkavad ädaldama, et oleks me tead, kui ull see asi on, siis poleks midagi lubada julgend. Ja siis saab rahvas aru, et uuel luual pole vart taga ega võrusid peal, on ainult kimp kõveraid oksi.

Üks poliidigameeste lemmikütelusi on, et poliidigat ei tohi teha must-valgelt, tuleb ikka teisi värvisi kah näha. No eks neid ole nähtud kah. Minuvanused inimesed mäletavad ästi seda aega, kus miski pold must-valge, oli oopis punane-valge. Kõik valged läksid äkki väljast punaseks ja nende sisse ei näind keski, sedasi need redise ja tomati jutud rahva suhu tulid.

Kui ma seda juttu Ärmanile kõnelsin, ütles tema väga tõsise näoga, et Ameerikamaal aetasse nüüd küll asju must-valgelt. Et enne oli valitsus alati valges majas, aga nüüd on valitsusel uus oone, mis väljast valge, aga seest must. Ei kuskilt paista punast ega kollast. Aga siis mõtles natuke ja lisas, et on siiski teisi värve kah. Et uus president on küll nahavärvilt must, aga kogemustelt roheline ja ilmavaatelt vähe roosakas. Eks amid varsti näe, mis õnnistus neile sellest tuleb, ise nad ta valisid.

Aga siis jätsime mõlemad poliidiga sinnapaika ja pöörasime pilgud sinnapoole, kus alati on old kõik värvid esindatud, on isegi musta ja valget, aga nii vähe, et need ei paista eriti väljagi. Minu meelest on eesti rahval ikka palju toredaid rahvarõivaid, üks ürp kenam kui teine. Seal on värve rohkem kui vikerkaares. Neid kandis vanaste nii mees kui naine, noor ja vana, ja nende vaatamine tõi südamesse niisama palju rahvuslikku uhkust kui karge sini-must-valge.

Ärman jäi kah selle jutu peale tõsiseks ja mõtlikuks, sest tema oli ju sellel uhkel paraadil käind, mis ilja aegu Eesti Majas oli aset leid. Ütles, et onu Karla, seda pilti oleks sa pidand küll nägema. Et meil on veel inimesi, kes raatsivad oma aega nisukese toimetamise peale kulutada, see teeb südame soojaks. Seitse naisterahvast sebisid poolteist aastat, aga mitu korda seitse neil veel abilisi oli, seda meie silm nägema ei ulatagi. Niikaua kui selliseid inimesi leidub ja eesti rahvarõivas ja muu rahvakunts au sees peetakse, võivad poliidigud teha mis nad tahavad, meie rahvas jääb püsima. Ja siis me ei üteld enam kumpki midagi. Kõik oli selge.

Märkmed: