Kusta kõlistas ükspäe ja oli vihane kui pull. Käratas pikemata, et kommud on meie keele nii ära solkind, et jääbki solgituks. Juba seitseteist aastat vabariiki, aga ikka veel proneeritasse ja tehasse haltuurat ja teab mis veel. Ei jäändki mu vastust kuulama, virutas toru lärtsti argile ja oligi massin tumm.
Parem kah, et ta toru ära pani. Ma tean väga ästi, et Kustale ei tohi sõna vasta ütelda, kui ta nisukeses tujus on. Aga omaette mõtlema akkasin küll. Ega mina kah kommusid ei salli, aga keelesolkimist nende süüks ajada jusku ei saaks. Oleks taht Kustalt küsida, kas ta ei mäleta, kudas maarahvas kõneles meie noorespõlves, kui meie maal veel kommude aisugi ei old.
Laevad ei sõit meil kunagi sadamasse, vaid ikka pristani. Mööda raudteed logistas tavarna rong, paravoss ees. Jõukam talumees ei teind maja palkidest, vaid kirbitsatest ja pani sikaduuri peale. Mõni ärksama vaimuga mees oli tsaariajal külakoolist kaugemale jõud ja karatskois käind. Sinna tuli sõita tramvaiga, enne seda oli konka. Lauba õhta lõime kalavinskid jalga ja tõime külapoest sorokohvka viina. Saunas ei kästud alati leili visata, vahel üteldi „tavai paaru“ ja pärast kiideti, et oli ikka krepka küll. Koolis võimlemise tunnis õpetati meid stoikat viskama. Veel siis, kui sõda juba käis, ei old vanemate omakaitse meeste püssil lukku, vaid satvorm. Ja mitte ainult lihtrahvas ei rääkind nisukest keelt. Niikaua kui mina oma talu pidada sain, innati tema väärtust puhtakasurublades.
Ega praegagi asi parem pole. Need, kes kangeste seda uut solgitud keelt kiruvad, utsitavad oma lapsi ja kaebavad, et ei saa nende jutust tolku. Kui poes midagi meeldivat silma akkab, tõmbavad tengelpunga taskust välja ja ostavad ära, endal juba kelder igasugu tavaari täis. Kui naaber ei raatsi osta, siis ütlevad, et on igavene kopkakoi. Ja kuigi kilumeetrid on juba isegi autu kiirusemõõtjale ronind, jõutasse järgmiseks suureks sünnipäevaks ikka uue verstapostini.
Ega kõik muidugi seda õntsa tsaari keelt ei kõnele, meil on peenemaid inimesi kah. Mõne kellal on veel sihverplaat ja selle peal seierid. Nendel on sissetulek sihker ja kodus kõik asjad ornungis. Et luhvtaken lahti ei kargaks, seovad pintvaadiga kinni ja ongi asi kanskuut. Lähevad krüünesse patseerima, las prostamad inimesed kuläitavad külavahel.
Aga seda peris solgitud keelt, mida praegast Eestimaal kõneldasse, me miskipärast pahaks ei pane. Ma olen vahel mõeld, et kommudele peaks tänulik olema, et nad meile vene keelt peale surusid ja selle sedaviisi rahvale vastikuks tegid. Inglise keele segapudru kannatame välja, sest meil pole inglise ega ameerika okupatsijooni old. Et nad meid omal ajal kommudele maha müüsid, selle anname andeks. Pisnis on pisnis, sellest tuleb aru saada.
Karla kalendrisaba: Vene värk
Meelejahutus | 07 Nov 2008 | Kargu KarlaEWR
Meelejahutus
TRENDING
