Karla kalendrisaba: Vennad ruttu rahva väkke

Meelejahutus | 27 Nov 2009 | Kargu KarlaEesti Elu

Kui sa oled siin ilmas nii kaua eland, et sind kellelegi enam elus vaja ei lähe ja surm kah ei taha omaks tunnistada, siis akkad kalendri sabast rohkem lugu pidama kui kalendrist endast. Kalender on kellaga ühte tõugu. Nemad mõlemad muutkui tiksuvad täpset aega ja astuvad aga edesi, ei kae kõrvale ega kedagi. Sabaga on asjad teistmoodu. Tema tolkneb vinka-vonka järel, teda kannatab karjapeni kombel liputada vai rõngasse tõmmata, nii kudas parajaste tuju on. Välja jõuab ta sinnasamasse kus kalender isegi, aga ikka nalja ja krutskitega pooleks. See teeb astumise tükk maad rõemsamaks ja lahedamaks.

Aga nii nigu Valga ja Mõniste vahet loksuv susla liikus ikka üks jaamavahe korraga ja võttis igas vaksalis uusi reisijaid peale, nii jääb kalender kah mõnes kohas jusku pikemalt seisma ja laseb auru välja. Mõni kuupäev on kudagi tähtsam kui teine. Ega siis saba kah üksi edesi minna ei saa, seisab nigu tähtraamat isegi ja kuulab kuda paravoss vilistab.

Üks nisuke päev jõudis just kätte. Ühessakümmend üks aastat tagasi tungis kaks Punaarmee tiviisi üle Eesti piiri. Meil oli oma vabariik juba püsti pandud, aga sõjaväge pold veel õieti ollagi. Seda alles vormeeriti ja organiseeriti. Aga oma maa tahtis kaitsmist ja siis löödigi see maa plakatisi täis just nisukese kirjaga, et vennad ruttu rahva väkke. Ja vennad tulid kokku kah. Pold neil suurestükke ega midagi, ainult vene vintohvkad ja peotäis padruneid, aga sõtta mindi, sest esimest korda üle aastasadade teadis eesti mees, mille eest ta sõdib.

Mehed läksid lahingusse ja antsid punastele säru. Täismehi pold eesti rahval küllalt, aga koolipoisid kargasid appi ja soomlased üppasid kah üle lahe. Poole aasta pärast ründas landesveer ja sai kah oma koslepi. Siis olid meil juba soomusrongid ja puha. Kõigile, kes meie pisikest maalappi on endale ihaldand, sai oma koht kätte näidatud. Nõndaviisi käitub eesti mees, kui tal süda korralikult täis aetasse.

See sündmus oli Eesti vabaduse sõda ja seda peaks iga eesti tõugu inime meeles pidama. Kui pärast seda löömingut oleks keski tuld küsima, nigu Julk-Jüri Tootsi lugudes, et mispärast te nii tegite, oleks terve eesti rahvas Tõnissoni kombel vastand, et mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema.

Seda ma tahtsingi oma tänase jutuga ütelda, et nisukese koha peal võib kalender natuke kauem seista küll. Saba seisab kah ja jalge vahele seda juba ei tõmmata.

Meelejahutus

Elleri Tütarlastekoor esineb Vancouveris