Mineva nädali olid kurvad päevad, sest kuuskümmend neli aastat vana ajalugu tuletas ennast väga valusasti meelde. Antsin endale ja sõpradele lubaduse, et seekord kargan kaugemasse ajalukku, nii aastat kaheksakümmend kuus, ja sorin seal niikaua kui rõõmusõnumi kätte saan. Aga õieti ei saand. Uhke tunde sain südamesse küll, aga rõõmust jäi natuke puudu.
Vata see võidupüha on üks ilus ja tähtis püha, aga mina ikka mõtlen, et kudagi peaks ta sealt muuseumist välja tooma, tolmu maha pühkima, ilusti läikima õeruma ja oma rahva südametesse tagasi istutama, sest õige armastus üheski teises paigas ei kasva. Nii nagu kardul tahab ead liivast maad, nii läheb priius kõige paremini õitsele, kui teda inimese südame verega kastetakse. Võidupüha kõlab ilusasti, aga meie ei tohi ainult pühapäeviti võidumehed olla. Pühapäevi on nädalis üksainuke, aga äripäevi on tervelt kuus. Kui me oma elu õigeste korraldada ei oska, siis me ei jaksa ühe pühapäevaga kõike seda tagasi võita, mis me kuuel äripäeval oleme kaodand.
Äripäev ei ole ainult äri ajamiseks. Seda tuleb teha, sest seda va mammonat läheb ka vaja. Ilma selleta läbi ei saa ja ega ta iseenesest alb asi ei ole. Alvaks läheb ta siis, kui me laseme tal ennast kamandama akata. Kapitalil ei ole kodumaad ega rahakotil rahvustunnet. Aga sellel käel, mis rahakoti raudu oiab, peavad mõlemad olema. Katsume nii elada, et kuus päeva võidame, siis võime seitsmendal maha istuda ja võidust rõõmu tunda.
Ma olen ikka mõteld ja mitmed võerad on minult küsind, et mis kuntsiga meie rahvas need kaks suurt ja tigedat vaenlast omal ajal nii põhjalikult läbi udis, et nad mõlemad, saba jalge vahel, kodu lonkisid ja meid rahule jätsid. No ega sääl pold kuntsi kedagistki. Neil pold ju algusest peale midagi, mille eest sõdida, ja see oli neile mitmeaastase jahmerdamise järgi lõpuks selgeks saand. Aga meil oli, mille eest sõdida. Iga linaligu ja konnaoja oli meie oma. Iga põllulapp ja kraaviperv, kus peale karuohakate midagi ei kasvand, vajas kaitsmist. Ja meil oli miljun sõdurit, sest umbes nii palju oli meie maal rahvast. Mehed möllasid sõjaväljal, aga naised vuristasid kodus vokki, kudusid sooje sukki ja kindaid, ravisid haavatuid ja vajutasid surmasaanud sangarite silmalauge kinni. Lapsed ootasid, kui isa tuleb koju, priius paunas. Ja isa tuli.
Mis ma tahtsin ütelda, on see, et priiust oida on suurem kunts kui teda kätte võita. Me ei tohi oma kaitsekraave maha jätta ainult sellepärast, et sõda on läbi. Mina ei ole nii vana mees, et ma vabaduse sõjas oleks old ja Võnnu all võideld, aga selle võidupüha vaimuga olen ülesse kasvand küll ja nüüd vanast peast otsin neid, kellele seda vaimu pärandada, sest seda läheb meil ädasti vaja.
Karla kalendrisaba: Võidupüha (1)
Meelejahutus | 24 Jun 2005 | Kargu KarlaEWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Karla, vahest naeran suure suuga sinu naljajuttusi, vahest panevad su jutud mind sügavamalt mõtlema. Täna pani sinu lugu mulle pisarad silmi.
Aitäh!
Muuseas, meie noorte hulgas leidub neid küll, kes tahaksid vabaduse juttusi kuulda, kui keegi neile räägiks.
Aitäh!
Muuseas, meie noorte hulgas leidub neid küll, kes tahaksid vabaduse juttusi kuulda, kui keegi neile räägiks.
Meelejahutus
TRENDING
