Suur kisa käib selle ümber, et noored inimesed istuvad auturooli ja muutkui sõidavad endid surnuks ja tapavad teisi kah. Et see üks irmus asi on, selles on kõik ühel nõul, aga mis selle vasta ette tuleks võtta, seal lähevad arvamised lahku ja üks pool on ogaram kui teine.
Ühed ütlevad, et võidukihutajaid tuleks kõvemini trahvida. Teised nõuavad, et tehtagu nisukesed autud, et kihutada ei saagi. Kolmandad paneks jälle need voturaadarid üles, mis teevad kihutajast klõpsu ja teise klõpsuga saadetakse trahvisedel koju.
Olgu need esimesed kaks lahendust nüüd mis nad on, aga see kolmas ja viimane on küll peris aige aju sünnitus. Sellega ei saa muud kui kohaliku kroonule rohkem raha, asja see ei paranda. Voturaadar võtab pildi jah autust ja numbriplaadist, aga keda trahvitakse? Mitte kihutajat, vaid autu omanikku, ja need kaks on väga arva samad. Kõige suuremad maanteemõrtsukad on ikka nisukesed noored jõmmid, kes omale autut osta ei jaksagi, sõidavad papa-mamma omaga ja need siis maksku trahvi. Kui isa siis arve saab ja südametäiega proovib poissi püksirihmaga korrale kutsuda, pannakse vanamees vangi ja autu jääbki poisi ooleks koos inimesetapu õigusega.
Kas keski selle peale pole tuld, et võiks noored inimesed nisukeseks kasvatada, et nad seadusi austavad ja oma tegude eest vastutavad? Massin ei ole üheski õnnetuses süüdi ja massin süüdlast leida ning korrale kutsuda kah ei mõista.
Joodikult me oskame küll autujuhtimise õigust ära võtta, aga nendele, kel on sündimisest saadik asunik peas, jätame selle alles. Seaduste tegijad ja rakendajad ei ole veel aru saand, et joobnud juhm pole pooltki nii ädaohtlik kui loodud loll. On vana tarkus, et iga joodik magab oma peatäie ükskord välja, aga loll ei kunagi.
Olid ajad, kus noored inimesed omandasid elu põhilised väärtused nisukestest iganditest nigu kodu, kool ja kirik. Need võiks ju uuesti au sisse tõsta, aga kussa saad – pole nisukest massinat leiutatud, mis seda teeks.