Eestimaale tahetakse vabaduse sammast püsti panna, aga kisa ja kära on selle asja juures rohkem kui midagi muud. Imelik rahvas elab seal maal – iga samba ümber käib ilmatu jagelemine, olgu see sammas juba püsti või proovitagu teda alles püsti upitada. Viimase ja kõige näotuma jutuga tuli välja see kirjamees, kes omal ajal rehepapi abil kuulsaks sai ja ennast nii kohevile ajas, et ei paista enam oma pükstesse ära mahtuvat. Te teate teda küll, see on see Kiviräha-poiss – Andrus, noh.

Ärman oli ta jutu hinternetist leid, trükkis valge paberi peale välja, tõi mulle ja ütles, et loe, onu Karla! Ise ainult nohises, keeras ringi ja läks uksest välja ja sülitas Kata puhtaks küüritud põrmandule. Poiss oli tõsiselt vihane, muidu ta poleks nii talitand.

No ma siis lugesin ja ei taht kah oma silmi uskuda. Kivirähk ütleb, et selle samba vabaduse sõjaga sidumine katab kogu ettevõtmise läkastama ajava allitusrüüga. Et vabaduse sõjast kõnelemine jätvat temale mulje vanapiigast, kes uhkustab, et kord nooruses jõi temagi klaasi veini ja andis poisile musu. Et kas vahepeal pole eesti rahvas midagi muud korda saatnudki. Vahepeal olevat inimestel tekkind uued mälestused ja uued iidolid.

Uvitav oleks teada, misukesed iidolid sellel täispuhutud kivikärnkonnal siis õige on. Oli ta ehk nendega kambas, kes tahtsid Metsakivil äävituse pataljonile mälestuse märki üles panna? Ta on küll nii ilja sündind, et ei tea nendest aegadest kah midagi, aga ehk mõni vanem sõber jõudis talle iidoli pärandada. Aga ma ei usu seda kah ästi. Mina pelgan oopis, et sellel meheakatusel iidolisi ültse ei ole ja ta ei tea selle sõna tähendustki.
See aeg, kus see vanapiiga oma elu esimese ja ainukese musu sai, oli siis, kui Kiviräha vanaisa tegi veel oma mähkmed märjaks, aga allitama pole seal läind midagi. Mina selle musu andmise juures ei old, aga minu isa oli küll. Sellest musust sündis Eesti Vabariik ja selles vabariigis sündisin mina.

Nii kodus kui koolis õpetati mind seda musu igavesti mäletama ja sellest lugu pidama. Kui ajad läksid nisukeseks, et selle vabariigi vaenlased jälle üle Peipsi trügima akkasid, siis jätsin mina oma talu ja pere sinnapaika ja läksin Narva alla kah ühte nisukest musu tahtma. Musu ma ei saand, olen nüüd siin võeral maal ja loen hinternetist märja ninaaluse poisikese lollisi juttusi.

Ah et kas eesti rahvas vahepeal midagi korda saat polegi? On küll, minutaolistele määratud sammas tõmmati maha, märulipolitsei ja verekoerte abiga. Vabaduse sõja sambad, mis omal ajal püsti pandi, lõhuti ammu maha, neist jäi järgi paljas kivirähk. Veikese tähega, nigu seda sõna alati tuleks kirjutada.

Märkmed: