Karol Kallas: inimese sees on auk ERR
Arvamus | 31 May 2019  | EWR
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
 - pics/2019/05/53761_001_t.jpg

Arvamus
Karol Kallas, kunstiajaloolane
Autor/allikas: Danel Rinaldo

Minu arvamusloo "EKRE-marutõbi ajab märatsema" tagasiside üheks peamiseks järelduseks oli, et ma olen ise Dunningi-Kruger'i efekti küüsis. Kes enda jaoks on mingi asja selgeks mõelnud, see eeldab, et ka teised inimesed on seda teinud. Jutt - eriti selle progressiusu osa - jäi paljude inimeste jaoks arusaamatuks. Allolevas arvamusloos üritan progressikultust ja sellega kaasnevaid ohte lahti seletada, kirjutab Karol Kallas.

Artikkel originaalis: https://www.err.ee/947754/karo...


Kõik parteid on vähem või rohkem sektid. Iga inimese sees on auk, mille peab täitma mingit laadi usuga. Ideaalses maailmas võiks inime osata ühe või teise müstilise kogemuse vahel valida. Tomistlikult arutledes: mõistus ja usk on mõlemad jumala looming, mille tõttu ei ole need teineteise vastu.

USA päritolu kultusi uuriv teadlane, nõustamispsühholoog Michael Langone, on sedastanud: "kultused ei pea tingimata olema olemuselt religioossed, vaid võivad olla nii psühhoteraapilised, poliitilised kui ärilised." Sarnaselt on poliitikat ilmaliku religioonina käsitlenud üks tuntumaid fašismispetsialiste, itaalia ajaloolane Emilio Gentile.

Alates Suurest Prantsuse Hullusest (st Prantsuse revolutsioonist) on Lääne ühiskondade võime ehitada "kirikuid" küla keskele hirmsal kombel alla käinud. Väidetav "valguse" aeg on sootsiumid lammutanud üksteisega sõdivateks sektideks. Ühistest tõekspidamistest on saanud moraalses pankrotis ideede mülgastes hulpivad amorfsed ja konfliktsed "väärtused".

Viimastele keerab järjest rohkem vinte peale orwelliliku uuskeele pealetung – kunagised "kõvad" sõnad nagu "armastus", "rahvus", "sugu", "demokraatia" tähendavad täna Urr teab mida.

Väärtused peaksid olema kalju, ideed, millele saab ühiskond ehitada ühise tuleviku, kuid praegu on need vesiliiv. Millest võib järeldada, et äärmuste poole plagama pannud ühiskonnagruppide "ühise laua taha toomine" algab sõnade tähenduste selgeks rääkimisest. Uuskeele väljajuurimisest.
Kätlin Konstabel: väsimus üldsõnalistest emotsionaalsetest teadaannetest

Valitsevate ideede – paradigmade – vahetumine on ajaloo tavaline osa. Mille kõrval tuleb meeles pidada Lindy reeglit: mida kauem mingi tehnoloogia või idee on pildil olnud, seda kauemaks too väga suure tõenäosusega sinna ka jääb.

Inime ei ole kõigi asjade mõõt!

Progressiusu teeb saatanlikuks veendumus, et inimene on kõigi asjade mõõt. Sealjuures Maa kui ühtse süsteemi mõõt. Inimene on "looduse kroon" ja loodusseaduste käsutaja. Milline vaade on ÜRO ja selle ühe alusdokumendi, Inimõiguste deklaratsiooni, üks koledamaid probleeme.

Liik mõtlev inime ehk homo sapiens arenes välja ligikaudu kolmsada viiskümmend tuhat aastat tagasi ja tsivilisatsioone on Maal olnud ümber kahekümne – kümne tuhande aasta. Nii palju kui me algsetest inimkooslustest või tsivilisatsioonidest teame, on nende keskmes olnud alati usk kõrgematesse jõududesse.

Kes muud moodi ei oska või ei taha, võib usku käsitleda kui Looduse meelevallas olevate sadade-tuhandete põlvkondade kogemustest – loomalikust/inimlikust üldistamisvõimest – sündinud "parimate praktikatena."

Tuletame siinkohal korraks meelde Lindy reeglit…

Tsivilisatsioon on viimase paarisaja aasta jooksul sooritanud märkimisväärse teadusliku-tehnilise hüppe. Samal ajal on nürimeelne arvata nagu oleks sadade tuhandete aastatega eluks Maal sobivasse vormi voolitud inimloomus tehnoloogiaga märkimisväärselt kaasa hüpanud.

Inimloomus on siiani rohkem koos oma karjaga koopas tule ääres kui seilamas demokraatlikel küberavarustel. Mis on üks evolutsioonipsühholoogia peamiseid järeldusi. Inimloomus on Lindy…
Suursaadik Kaja Tael: Euroopa väärtusi ei ohusta sisserändajad, vaid meie loobumine väärtustest (2)

Viidatud sadade tuhandete aastate tõttu on nii inimeste tegutsemist üksikult kui ka inimühiskondades toimuvaid protsesse Lindy-adekvaatne käsitelda usu – religiooni – kontekstis. Ühe tähelepanuväärsema elusoleva filosoofi Roger Scrutoni üheks peateemaks on religiooni tähtsus ja miks on ühine usk ühiskonna sidususe jaoks ülioluline.

Progressiusk seab maailma ja olemise keskmesse mitte ainult inimese, vaid iga järjekordse sopistusega "uue" inimese. Mida iseloomustab arusaam, et siiani, olgu see "siiani" koht ajas milline tahes, on kõik tehtud valesti ja "meie teame, kuidas kõik uuesti ja õigesti teha."

Progressiusuliste arust on inimloomus "puhas leht" mis ootab "õigete" ideede peale kirjutamist. Ajalugu – ja Lindy reeglid – on vandenõu naiste, "afroeurooplaste" ja intersektsionaalses progressioonis suureneva "vähemusgruppide" hulga vastu.

Progressiusk on Suurest Prantsuse Hullusest saadik üritanud üleva asemele, koos uue inimesega, sokutada enda tehtud puuslikud. Ülim Olend, Mõistus, nõukogude ja aaria inimene, kommunism, "inimväärikus." Mis omakorda, vaatamata "uue" pretensioonile, on kõige tavalisem – eelpoolmainitud "parimaid praktikaid" eirav – ebajumalakummardamine.

Progressiusu nüüdsed nimed
"Sotsialismi väidetavas soovis, et inimestel läheks võimalikult hästi, pole pealtnäha midagi valet. Sotsialismi rada viib rappa valitud ebajumalate tõttu."

Progressiusule on valdavalt külge kleebitud kas siis kommunismi või sotsialismi silt. Kuid mitte ainult. Progressiivse maailmanägemuse on omaks võtnud pea kõik Lääne peavooluparteid. Sotsialismi väidetavas soovis, et inimestel läheks võimalikult hästi, pole pealtnäha midagi valet. Sotsialismi rada viib rappa valitud ebajumalate tõttu.
Kari Käsper: vaenu õhutamine pole sõnavabaduse kasutamine (4)

Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit aretas välja pöörase isiku- ja surmakultuse ja Hitleri Saksamaa sotsialismi iseloomustasid peale juhi kummardamise nii okultism, eshatoloogiline maailmanägemus kui ka vohav esoteerika.

Hitleri Saksamaad oli suhteliselt lühikest aega. Kogu aur kulus sõjamasina toimisele ja märkimisväärset riigireligiooni materjaalset baasi ei tekkinud. Siiski võib nimetada Albert Speeri Reichsparteitagsgelände (Natsionaalsotsialistlike parteipäevade kompleks) ja pisutki arhitektuuriajalugu nuusutanud inimesele peaks tuttav olema tema Germania projekt.

Seevastu Nõukogude Liit jõudis välja aretada muljetavaldava tehisreligiooni koos kombetalituste, puuslikearmee ja pühapaikade võrguga. Surmakultuse keskmes on mausoleum Punasel väljakul, järgnevad Mamai kurgaan, ohjeldamatul hulgal tundmatuid Aljošasid ja igavesi tulesid.

Lisaks võib tuua hulga paralleele mai- ja oktoobriparaadide ning religioossete protsessioonide vahel. Mille kõige keskmes on pseudousk, nagu Nõukogude armee oleks vabastanud Euroopa Hitleri Saksamaa ikkest ja kommunism saabub kindlasti kohe üpris varsti.

Tänapäevases Eestis näeme, kuidas vohavad nõndanimetatud uhhuu-sektid ja üks popimaid kõnemehi ning autoreid Valdur Mikita on tõupuhas animist. Animism on populaarteaduslikus keeles saanud nimeks Gaia hüpotees. Mikita kiituseks peab tõdema, et tema tõekspidamised on väga Lindy. Tänapärval animismist väga palju vanemaid religioonipruuke ei teata.
Karol Kallas: EKRE-marutõbi ajab märatsema (8)

Ruletilaua ehitamise oskus ei tähenda mängu tulemuste ennustamist

Suurest Prantsuse Hullusest alates on progressikultuse keskmes olnud teadus. Praegugi väidab päris suur hulk inimesi, et Jumalat pole vaja, sest meie võime koguda empiirilisi teadmisi on hüppeliselt kasvanud. Suurem osa religioonidest lubab mingil viisil igavest olemist ja samamoodi on usk teadusesse ja tehnoloogiasse jõudnud metafüüsilise transhumanismi ja selle paradiisi, singulaarsuseni.

Meditsiinis on usk, lootus ja armastus seotud püha graali laadsete lubadustega CRISPR-Cas9 geenimanipuleerimisega. Hoolimata sellest, et kaasaegne tehnoloogia torgib alles geenitasandi pealispinda ja järjest rohkem teadusuuringuid näitab, et kui inimene mõnda alleeli narrima läheb, mõjutab see hoobilt loendamatul hulgal teisi geene.

Rottide peal on selgeks tehtud, et noorte rottide vereülekanded vanematele teevad viimased nooremaks ja üks äkilisemaid riskikapitaliste-iduettevõtjaid Peter Thiel üritab oma iduettevõttega Ambrosia inimeste peal sama korda saata, tootes verepreparaate, mis peaksid ihu noorendama. Kui uskuda muinasjutte kurjade kuningannade iluprotseduuride kohta, on seegi üpris Lindy…

Algpõhjuste ja lõppeesmärkide selgeks tegemise asemel võib nii "kõvasid" kui ka "pehmeid" teadusharusid võrrelda pigem ruletilaua uurimisega. Inimkonna teadmised "ruletilaua" ehituse kohta on viimase mõnesaja aastaga eksponentsiaalselt kasvanud, kuid võimekus ennustada ruletimängu tulemusi on jäänud kuhugi koopasse lõkke juurde. Mis jätab "teaduslikku maailmapilti" päris suure augu ja mille täiteks – nagu elu näitab – sobivad päris kenasti nii Mikita kui ka transhumanism.
Veiko Vihuri: kas liberaalne demokraatia ja õigusriik on ohus? (4)

Lahinguid peab valima!

Eelneva jutu mõte ei ole kuidagi pööraste ideede naeruvääristamine! Last ei pea koos pesuveega välja viskama. Inimloomuse osa on pürgida tipult-tipule ja parem elu nõuab meeletuid inimesi. Viidatud näidete eesmärk on sunzilikult osutada, et on mõistlik ja kui on vähegi võimalik, tuleb lahinguid valida.

Lääne inimese loomuse pealisehitused (Freudi "ülimina" ja "mina") on viimase paarisaja aastaga küll kollektiivselt muutunud märksa kultuursemaks, kuid inimhinge jäämäe veealune osa "See" (das Es/Id) on kõigest hoolimata inimkäitumise suurim mõjutaja.
"Inimese sees on auk, mille peab täitma mingit sorti kõrgemate jõududega."

Või piibellikult inimeseks olemise traagikat kirjeldades on inime "vaim, hing ja keha" ning "vaim on valmis, kuid ihu on nõder." Inimese sees on auk, mille peab täitma mingit sorti kõrgemate jõududega. Erich Frommi sõnastuses annab religioon, kas siis ilmalik või püha, inimese olemisele tähenduse.

Raamatuid progressiusu "kogudustest"

Argumendi huvides tuleb tuua progressikultuse näiteid. Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidust sai ühekorraga nii George Orwelli "Loomade farm" kui ka "1984". Mis peaks olema siililegi selge.

Märksa hämaramad on lood kahe suure progressikultuse kantsi, ÜRO ja Euroopa Liiduga.

ÜRO ehitab progresseeruvas tempos "Head uut ilma" ja "Fahrenheit 451-te." Organisatsiooni olemust iseloomustab suurepäraselt tõsiasi, et ÜRO peasekretär Antonio Guterres juhtis aastatel 1999–2005 marksistlikust Esimesest Internatsionaalist välja kasvanud maailma progressiivsemat organisatsiooni Sotsialistlikku Internatsionaali. Mis on järjekorras kas kolmas või neljas ja pole väga Lindy. Sotsialistliku Internatsionaali õuduste "laua taga" istuvad, koos endiste genotsidiaalsete kommunistlike parteidega, meiegi sotsiaaldemokraadid.
Aro Velmet: kolm õppetundi, mida EKRE "Trumpi-tegemine" anda võib (11)

ÜRO Inimõiguste Nõukogu - mis on minu meelest üks jõle korruptsioonipesa - 2018. aastal lahkunud juht Zeid Ra'ad Al Hussein pühendas oma luigelaulu Ungari "ebainimlikkusele" migrantide suhtes. Mitte sellele, kuidas Saudi-Barbaarias mõtteroimade eest inimestel päid maha raiutakse või päris mitmes Nõukogu liikmesriigis massiliselt kristlasi ja kirikuid hävitatakse.

Teise progressiivse uue maailma projekti, Euroopa Liidu, juhtoinad on kuulutanud oma pühaku Coudenhove'i-Kalergi vaimus rahvusriigid "anakronismiks" või "ebainimlikuks düstoopiaks." Riikide ühenduse praeguseid käitumismustreid vaadates võib järeldada, et Kalergi mahavaikitud tippteost "Praktiline idealism" ei saa enam käsitleda ajusid nikastava jauramisena, vaid see on euronomenklatuuri poolt sõna-sõnalt järgitav poliitikaõpik, Jean-Claude Junckeri öökapiraamat.

Kas on mingit vahet Kalergi ette kuulutatud progressiivsel linnastunud uusaadlil – mille üheks parimaks esindajaks pidas see isik Lev Trotskit – ja riigi- ning euronomenklatuurist moodustunud uuel, klaaspaleedesse varjunud, riigiaristokraatial?

Tähelepanuväärne on vast seegi, et "Praktischer Idealismus" ja "Mein Kampf" ilmusid ühel ja samal ajal, 1925. aastal. Nii nagu Hitler on kõiges ja kõigis hukka mõistetud – üritatagu kuskil mainida, et Hitleri Saksamaalt võiks midagi õppida –, nii peaks viidatud idealismi-teose peale maailmavaadete põrgusse saatma ka krahv Richard von Coudenhove-Kalergi.
Martin Luiga: tühjematest ja täiematest südametest

"1984", uuskeel, mõtteroimad

Progressikultuseid – NSVL-i, ÜRO-d ja Euroopa Liitu – iseloomustab sõda "kõvade", Lindy väärtustega. Millest johtuvalt on kõigis nimetatud süsteemides kesksel kohal uuskeel. Tänapäeval teiste sõnadega "kaasav kõne." Mille vastandiks on "vihakõne."

Euroliit – uuskeel – vihakõne… Või parafraseerides Martin Niemölleri kuulsat jutlust: kõigepealt keelasid nad ära sõna "neeger". Vihakõne on kontseptsioonina Hadese alumistele korrustele asetanud ka varem mainitud Roger Scruton.

Eelpooltoodust võib järeldada, et progressiivse kultuse üheks kindlamaks tunnusmärgiks on jaur vihakõne teemal. Kui sõnavabadus on demokraatliku riigikorra puhul üks peamiseid pingete maandamise viise, siis sõnavabaduse piiramine – sõda vihakõnega – on surm(!)kindel lahendus entroopia suurendamiseks.
"Majandusinimesed on sedastanud, et sotsialistidel on suurepärane oskus tekitada kõrberiigis liivapuudus."

Kõik, millel on midagi pistmist olnud kommunismi ja sotsialismiga – progressikultusega –, on läinud väga katki. Majandusinimesed on sedastanud, et sotsialistidel on suurepärane oskus tekitada kõrberiigis liivapuudus.

Maailma suurimate naftavarudega Venezuela on kollapsi äärel. Kunagi majanduslikult võimekuselt maailma tippu kuulunud Lõuna-Aafrika Vabariik langeb Sotsialistliku Internatsionaali liikme Aafrika Rahvuskongressi juhtimisel järjest sügavamale kaosesse. ÜRO Inimõiguste Nõukokku kuuluvad Bahrein (moslemiriik, mis alles tahtis homoseksuaalsust surmanuhtlusega karistada) ja Somaalia. Sotsialism ega progressikultus ei ole mitte kuidagi ega kunagi Lindy.

Eelpoolkirjutatu eesmärk oli näidata, et kui kuskil võtavad hea uue ilma väärtused liialt võimust, on arukas (ja väga Lindy) liikuda võimalikult kiiresti vastassuunas. Progressikultus on oma haarmed ajanud eesti ühiskonna kõrgemasse ešeloni ja artiklis peaks olema piisavalt palju viiteid kahjustatud elementide määratlemiseks.

Artikkel on kirjutatud enam-vähem nii lihtsas sõnastuses kui võimalik. Millest hoolimata üritasin kommentaari põimida rohkem semiootilisi korruseid kui üks. Nõukogude ja Euroopa Liidu kantseliitlikud uuskeelsed sõnad ei ole tekstis niisama.

Toimetaja: Kaupo Meiel
karol kallas

 
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Arvamus
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus