Poola kardinali Karol Wojtyla
Johannes Paulus II sündis 1920. aastal Krakowis ja sai nimeks Karol Wojtyla. Nooruses oli ta kirglik sportlane, kellele meeldis jalgpall ja suusatamine. Samuti armastas ta teatrit ning kaalus koguni näitlejaks hakkamist - kuid valis siiski teistsuguse lava ja teistsuguse näidendi.
II maailmasõja ajal, kui natsid olid okupeerinud Poola, õppis Wojtyla salaja teoloogiat. Ta pühisteti preestriks 1946. aastal. Karjääri tegi Wojtyla kiriku teenistuses kiirelt, saades 1964. aastal juba piiskopiks ja 1967. aastal kardinaliks. Kardinal Wojtyla polnud küll kuigivõrd hästi tuntud väljaspool Vatikani, kuid piisavalt tuntud neile, kes paavsti ametisse valivad - kaaskardinalidele.
Paavst Johannes Paulus II on aga see-eest väga tuntud ja paljudes riikides ka nähtud - ta külastas oma paavstiks oldud aja jooksul tublisti enamat kui 100 riiki, nende seas ka Eestit, ning väidetakse, et tegi oma reisidega maailmale tiiru peale 27 korda.
Johannes Paulus II oli ka rahvamees, soovis usklikega otsest ja isiklikku kontakti - mis talle ka äärepealt elu maksma oleks läinud. 1981. aastal tulistas türklasest fanaatik Mehmet al-Agca paavsti Roomas Püha Peetruse väljakul ja haavas raskelt. Paranenud paavsti valvati ja kaitsti paremini, paavsti kuulikindel auto sai omamoodi tema eritunnuseks.
Vähesed paavstid on avaldanud avalikule arvamusele niisuurt mõju kui Johannes Paulus II - tuntud on tema sõjavastasus, püüd parandada suhteid teiste usuliste liikumistega. Moodne paavst oskas ära kasutada edukalt meediat ning muid kaasaegseid vahendeid, näiteks andis välja oma CD-sid.
Johannes Paulus II-e inimsõbralikkuse kõrval leidub ka kritiseerimiseks põhjust andnud pool - tema seisukohad olid üsna paindumatud ja sallilmatud lahutuse, abordi, homoseksuaalide abielude ja vabaabielu osas. Naiste roll katoliku kirikus ja preestrite tsölibaadiküsimus selle paavsti ajal kõneks üldse ei tulnud. Kriitikud nii kiriku sees kui väljaspool pidasid neid rangeid seisukohti paljudele kristlastele eemaletõukavaks.
Et paavst oma elu lõpus põdes Parkinsoni tõbe, mis tekitas talle liikumis- ja kõnelemisraskusi, seda tunnistati 2001. aastal. Lisaks kannatas kirikupea liigesepõletiku all. Sellele vaatamata keeldus ta elu lõpuni ametist tagasi astumisest, kuigi teda selleks ka kallutada püüti, vaid soovis kanda Kristuse eeskujul oma risti lõpuni.
