Malbe häälega kunstnik ja õppejõud Kärt Summatavet hämmastas kuulajaskonda oma loenguga niivõrd, et rahvas ei tahtnud loengusaalist lahkuda. Eesti Etnograafia Ring Kanadas kutsel külastas Kärt Torontot veebruaris, kui ta pidas Eesti Majas loengu ja veel nädal aega ringi liikmetele ehetetegemise õppetunde.


Kärt sündis kunstnike perekonnas ja õppis kunstiinstituudis 1982—1987. Pärast esimest kursust käis ta Kaljo Põllu ekspeditsioonil Siberis manside juures, kus ta avastas nende säilinud elukorraldust, mis oli Eestis ammugi kadunud. Reis oli niivõrd muljetavaldav, et sinna ta süda jäigi.

Kärdil valmis hiljuti doktoritöö Helsingi ülikoolis. Teadlane töötab Eesti Kunstiakadeemias 1990.a. alates ja õpetab metallehistöö ning ehte- ja sepakunsti üliõpilasi.

Lektori sõnul pole ta loengu pealkirja "Ema sõlg laulab" ise välja mõelnud, vaid seda ütles talle Anne Kõivo, üks Setumaa suuri laulikuid, kes rääkinud oma suurest sõlest — see olevat nii vana, et siin on ka tema ema laulud sees.

Kärt selgitas, et kui räägitakse rahvakunstist, siis enamasti toonitatakse, et rahvakunst on midagi kollektiivset, et see on ühislooming, millel on omad vormid. Kärt kinnitab, et sellel on tõepoolest omad vormid, aga iga eset on teinud kindel inimene. Ja kui me tänapäeval vaatame neid esemeid, siis paneme tähele, et paikkondlikud eripärad, mis on erinevates kihelkondades, külades ja maakondades, sisaldavad palju loomingulisi elemente. Samad inimesed, kes tegid endale rahvarõivaid, tegid neis ka pidevalt muudatusi vastavalt sellele, mis neile meeldis. Sellest räägivad meile praegu setu ja kihnu naised, elava kultuuri jätkajad.

Eesti ehe, mis asi see on?

Kärt teadis rääkida teadlase Kaalu Kirme andmetel, et eestlased said küllaltki vähe omale ehteid valmistada. Kui vaadata gildide süsteemi, mis kujunes välja 16. saj. Tallinnas, siis kõik sellised peenemad ja puhtamad tööd olid linna meistrite kätte koondatud. Need, kes olid sellest ringist väljaspool, ei tohtinudki materjale kasutada. Tuleb välja, et Eesti ehteid valmistasid saksa või taani päritolu meistrid. Tellija oli aga ikkagi eestlane ja talupoja ehted erinesid tunduvalt linnaelanike ehetest.

Teadlane Jüri Linnus on avastanud Eesti Rahva Muuseumi ja Folkloori Arhiivi kogunenud materjalidest, et eesti sepad uurisid ikkagi saksa seppade nõksud ära ja tegid omakorda ehted valmis. Külaseppade üks funktsioonidest oligi teha lihtsamaid preese.

Sepal oli eriline amet. Teda seostati sama jõuga kui on valitsejal, kuna ta käes on kõige olulisemad elemendid: tuli, vesi, õhk, maa ja vaim. Kui sepp kõlistab oma haamriga alasil ja taob rauda, siis ta teeb võimatut asja: muudab täiesti kõva ja taltsutamatu materjali tule ja õhu abil pehmeks ja muudab seda nii nagu ise tahab. Soome-ugri rahvastel on kõlin ja metalli helin püha, samuti nagu kirikukellad ja kuljused.

Pöördudes tagasi arheoloogiliste ehete juurde võiks öelda, et need ehted, mida tehti Eesti aladel enne gildide diktaati, olid ikkagi eestlaste ehted.

Nagu loengu pealkirjast näha, on Kärdi töö seotud peamiselt naiste eluga. Sellest selgub, kes me oleme, kuhu läheme ja kus on inimese juured. Kõik meie esemed on seotud sellega, mida me mõtleme. Kärt on käinud setu ja kihnu naiste juures uurimas seda, mida mujal enam ei mäletata. Kuna setude külakogukonna reeglid on jäigemad ja teistsugused kui mujal, on see aidanud nende rahvapära säilitada.

Ehe on tervik

Oma uuringutes on Kärt leidnud, et käsitöö tagumine külg on veel tähtsam kui esimene pool. Siberis käies selgitasid naised Kärdile, et kui paned rõiva tagurpidi selga, oled sa pühas sfääris, kui õigetpidi, inimeste sfääris. Kui sul on pahem pool pahasti tehtud, oled oma tööd valesti teinud.

Kärt rääkis veel Siberi soome-ugri rändrahvaste raskustest, kes kaotasid paljusid oma kombeid Nõukogude Liidu asustamise tõttu. Samuti tutvustas ta oma ilusaid emailitud ehteid slaidide abil, mida lugeja võib näha koduleheküljel www.folklore.ee/rl/pubte/ee/ka....

2002.a. lõi Kärt koos Anu Rauaga Eesti Kunstiakadeemia juurde rahvakunsti õppetooli, kus Anu on professor ja Kärt oli juhataja. (Siinkohal peaks mainima, et rahvakunsti õppetooli ei ole terves Euroopas ühegi kunstikõrgkooli juurde asutatud.) Kuid doktoritöö lõpufaasi intensiivsuse pärast võttis Kärt end õppetooli juhataja kohustustest vabaks. Samas on ta sellega tihedalt seotud projektide kaudu. Nimelt on tal teoksil Euroopa Liidu poolt finantseeritud 3aastane projekt "Käsitööga tööle". Koostööpartnerid on Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit ning Eesti Puuetega Naiste Ühing.

Projekt on mõeldud naistele, kes on tööturult tõrjutud, kuid saavad end käsitööoskustega tulevikus elatada. Eesmärgiks on tuua seitsmes Eesti maakonnas kokku töötud naised, kes vajavad kunstnike juhendamist nende kodukohaga seotud mütoloogiliste toodete kujundamisel.

Kärt kutsus ka Toronto eestlasi selles osalema, et liita välis- ja kodueestlasi, jagada vastastikku kogemusi ning toetada töötuid naisi oma käsitööoskuste ja uudsete ideedega.

Eesti Etnograafia Ring Kanadas liikmetele õpetatud ehetekunstist tuleb juttu edaspidi, kuna need ehted pannakse näitusele. Kui keegi soovib infot ringi tegevusest, palun võtke ühendust Anu Sepaga telefonil 416-510-8571.

Eestlased Kanadas

TRENDING