Kujutage ette, et pärast seda, kui olete oma väikest maalappi kündnud ja harinud, sinna seemnekartuleid pannud, suve otsa rohinud, väetanud ja kastnud, sügisel enne vihma ja hallade tulekut saagi üles võtnud, et siis igast viiest kartulist jääb enesele alles vaid kaks. Kolm kartulit peab andma mujale — vallavanematele ja riigijuhtidele. Allesjäänud kahest tuleb nii ise saada söönuks kui ka majandada nende müügiga muud majapidamist. Eks siis pea lugu kartulikoorestki.

Siin riigis on paraku keskklassi kuuluval Ontario maksumaksjal vajadus neid kartulikoori valvata. Fraser Institute'i andmetel läheb just temal 60% oma sissetulekust kõikvõimalike maksude maksmisele. Mitte ainult föderaalne tulumaks, vaid selle otsa veel kinnisvaramaksud, bensiinimaksud, tervisekindlustusmaksud — lisaks veel iga ostu pealt PST ja GST, mis lisab iga teenuse ja mittetoidupoolise hinnale otsa kas 8 või 15%. Peidetud makse on muuseas kõikjal, ära on toodud siin ainult osaline nimistu.

Fraser Institute'i järgi asub keskmine kanadalane alles juuni lõpus enesele teenima. Tänavu, 2005. a., läks kogu teenitud sissetulek 26. juunini maksude peale. See olevat ajalooliselt kõige kauem, kui oleme pidanud riigile teenima. Instituut teatas ka, et 1961. a. saadik on Kanada maksud tõusnud 1550%. Tollal oli vähemalt võimalik kaaluda Torontos maja ostmist, mida paljud kaasmaalased ka tegid. Nüüd aga, 44 aastat hiljem tuleb pensionäril, kes siis ehk 18.000 dollarit maksis maja eest, arvestada uue kinnisvaramaksu süsteemiga, mis hindab sellise maja, kus suurt midagi pole tehtud peale vajaliku värvimise ja korrashoiu — poolemiljoniliseks. Katsu siis neid makse maksta pensionist, mis ei ole inflatsiooni külge indekseeritud.

Maksustamise ümber siin riigis on keerlemas terav diskussioon. Majandusminister Ralph Goodale lubas laupäeval maksumaksjale tagada riigi kasumist summasid. (Riiklike eelarvetega on alati nii, et neis alahinnatakse võimalikke kasumeid. Siis on hea võimalus üllatada valijad suurema ülejäägiga, nii et need „rumalad“ mõtleksid siis omakorda, et riigitüüri juures on õiged, kokkuhoidlikud inimesed). Kuid National Posti poolt raporteeritud suurest summast — majandusaastal 2005—2006 võib see kasum olla $12,5 miljardit (!) jõudvat vist ainult $20 tema tengelpunga. Ontarios eksis omakorda energiaminister Dwight Duncan ennustusega, kui palju võib kilovatt-tund maksma minna. Valikut aga tarbijal polnud, pidi provintsi poolt määratud hinda maksma. Mullune jahe suvi tähendas seda, et keskmine energiatarbija saab näha $60-list hüvitust. Teretulnud ajal, kui tuntakse muret kuidas kõrgemat kinnisvaramaksu maksta.

Nüüd on Duncan pärast Greg Sorbara tagasiastumist väidetava usalduse kuritarvitamise tõttu, saanud Ontario finantsministriks. Teadagi tegelevad need saksad miljarditega, 20 või 60 taalrit on neile kööme. Ja eks sellepärast julgevad poliitikud maksumaksjate rahadega kergekäeliselt ümber käia. Möödunud nädalal paljastati, et Euroopas ametivisiidil olev Duncan pani oma $70 maksnud prae (steak) maksumaksja arvele kui ametikulutuse. Energiatarbija sai niisiis vähem raha tagasi, kui ministri praehind oli.

Ning David Dingwalli skandaali jälgides pani riigi Rahapaja president $1.29-lise närimiskummi oma ametiarvele, mida maksab maksumaksja. Mis ajast saadik on näts töökulutus? Seda peaks ju oma palgast, enese taskust ostma! Samuti olevat Duncan ka meil shokolaaditahvleid lasknud endale osta. Nagu tema fotod kinnitavad, Duncanil on hea isu, ilmselt sama priske ka südametunnistus.

Tuleb küsida, kaua peab maksumaksja liberaalide ekstsesse kinni maksma? Arusaadavalt tuleb poliitikutele anda hüviseid, expense account on ju ka ärimehel olemas (millest ta saab makse muidugi maha võtta, kuna tegi nende arvel äri, tuues omakorda riigile kasu). Poliitikul on aga kohustus käia ühise rahaga korrektselt ringi.

Kui meenutada neid tänaseni kadunud miljardeid, mis Inimressursside Ministeeriumi skandaalis jäägitult haihtusid, meenutada kulukat relvade registreerimisprogrammi alla läinud miljardit ja rohkemat (seda ajal, kui paistab, et Torontos tulirelvi on rohkem kui kunagi varem, ning ka julgust neid tarvitada), siis ei teagi, kas neil sellist kohusetunnet ongi.

Saame selgelt aru, et heaoluriigis elamine tähendab kõrget maksustamist. Vaadates Põhjala poole, eriti Rootsi, võime tunnistada, et seal on elatustase hea. Kanadas on aga nõiaringi kütkesse satutud — maksud tõusevad, elukvaliteet kahaneb, haridus- ja tervishoiusüsteemid kannatavad. Ainult poliitikud oma kopsakate pensionide ja ametikulutustega elavad hästi.

Sellist suhtumist tuleks muuta. Kui juba kolm kartulit peab ära andma, siis ei taha näha, et neist ükski mädanema läheks, potti ei pääseks või järgmise aasta külvi seemnekartuliks ei saa. Võtame miskipärast suurema nurisemiseta Duncanite ja Dingwallide priiskamised ja laristamised teadmiseks, tagasimaksmist aga nende ülemused ei nõua. Peatselt annab Gomery komisjon teada, kuivõrd levinud on selline lähenemine ja kuivõrd teadlik oli Chrétien sellest, kui lohakalt käiakse kodaniku rahadega ringi.

Mis hammaste taga, see oma. Nii endine peaminister kui ka rahapaja president ei paista kahetsevat oma käitumist. Seda vist teadmises, et heaoluriigis paistab kartulikelder olevat põhjatu — vähemalt poliitiku arusaamise järgi. Egas nemad kartulikoori ei pea sööma.

Märkmed: