Ametühingutel on erasektoris olnud suur positiivne panus tööliste palkade tõstmisele, töökohtade turvalisemaks muutmisele ja töötundide jõukohaseks vähendamisele. Töölised on saanud oma osa majanduskasvust, mida turumajandus on loonud demokraatlikes riikides ja mille kaudu elanike elustandard on tõusnud.
Erasektoris tasakaalustab turg ettevõtte ja tööliste vahekorda. Kui ettevõte ei hoolitse korralikult oma tööliste eest, olles kitsi palkadega, pakkudes ebaturvalist töökohta, ei suuda ettevõte säilitada kompetentset tööliskonda, mis on vajalik ettevõtte pikaajaliseks säilimiseks. Kui aga tööliste nõudmised ületavad ettevõtte majanduslikke võimalusi, läheb ettevõte varem või hiljem pankrotti. Kui ühe ettevõtte töölised streigivad, mistõttu ettevõtte toodete vôi teenuste tarbijad jäävad nendest ilma, võivad nad osta samas majandussektoris võistleva ettevõtte käest oma tooteid või teenuseid.
Kaua aega puudusid demokraatlikes riikides avaliku sektori ametühingud. Palgad selles sektoris olid madalamad kui erasektoris, mida põhjendati sellega, et avalikus sektoris ei ole karta tööandja pankrottiminekut ja selle läbi töökoha kaotust, nagu see on võimalik erasektoris ja avaliku sektori hüvitused nagu pensionid, tervishoiukindlustused ja puhkuse tingimused olid paremad enamikus erasektoris pakutavatest.
Tänu vasakpoolse maailmavaate domineerimisele demokraatlikes maades ja selle survel lubati neis ka avalikus sektoris ametiühinguid moodustada ja neile streigiõigus anda. Paljudele tundub see aga ebaõiglane, et mõni tuhat töötajat ühes avalikus sektoris, nagu näiteks prügivedu linnas, võivad oma kitsaste huvide edendamiseks miljonile linnaelanikule suurt ebamugavust ja raskusi tekitada streigi kaudu südasuvel. Sama kehtib linna transpordisüsteemi kohta, kus streik tekitab suurt majanduslikku kahju linnale ja paljudele kodanikele, kes näiteks oma kauaoodatud arstivisiidist ilma jäävad.
Ametühingu loomisega käivitub järgmine mehhanism. Ametühingu liikmed peavad tasuma liikmemaksu, millest makstakse ametühingu juhi küllaltki kõrge palk. Selle teenimiseks peab ta liikmetele ikka paremat palka ja paremaid hüvitusi välja kauplema. Poliitikud, kellega avaliku sektori ametühingud kauplevad, on võrdlemisi järeleandlikud, sest valitseb arusaam, et maksumaksjate taskud on põhjatud ja tulevastel valimistel võib avaliku sektori töötajatelt hääli saada, kui väga palju ei kauple. Tagajärjeks ongi, et nii Kanadas kui ka Ameerikas on avaliku sektori töötajatel nüüd võrreldes erasektori töötajatega tunduvalt kõrgemad palgad ja paremad hüvitused. Eriti suureks koormaks avaliku sektori tööandjatele ja nende kaudu maksumaksjatele, on osutunud elu lõpuni garanteeritud suurusega pensionid, mis paljudel juhtudel võimaldab pensionile minekut kuuekümneaastaselt või isegi varem. Kanada föderaalvalitsuses töötanud pensionäride rahastamata erapensionide kohustust, mis on lisaks Kanada pensionile, hinnatakse 200 miljardile dollarile. Paljudel erasektori töötajatel puuduvad pensionid ja tervishoiukindlustused.
Ameerikas on paljud osariigid, nagu Wisconsin, suurtes võlgades, mistõttu on alustatud avaliku sektori hüvituste kärpimisega. See on tekitanud suuri ja kauakestvaid meeleavaldusi avaliku sektori ametühingute liikmete poolt. Paljud meeleavaldustel kantavad plakatid on ebasündsad, mõnikord karjutakse kõnelejad maha ja väidetakse, et tegemist on parempoolsete poliitikute vendettaga avaliku sektori töötajate vastu. On üsna tõenäoline, et ka Kanadas tekib mitmesugustel valitsustel vajadus võlakoormate vähendamiseks, mispuhul on üsna inimlik, et see ei sünni ilma protestideta. Avalikus sektoris poleks tohtinud ametühinguid streigiõigusega lubada. See on ebaõiglane erasektoris töötajate suhtes ja on viinud valitsused suurtesse võlgadesse.
Kas avaliku sektori ametühingud on õigustatud (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Olen üldiselt autoriga nõus et avaliku sektori privileege ei tohiks olla. Ometigi sümpateerin Wisconsini osariigi töötajate võitlusega. Esiteks selle tõttu, et me ei räägi siin mingitest üüratutest palkadest. Wisconsini osariigi õpetajate palgad näiteks on üsna tagasihoidlikud 40,000-50,000 aastapalga ringis. Pensionid maksti sajaprotsendiselt pensioni sissemaksetest ja maksumaksja ei annetanud midagi. Probleem USA-s tundub olevat, et nii SS kui pensioni sissemaksete fond on valitsusele jooksvateks kulutusteks avatud. Muidugi on ka see ühiskonnakiht (keskklass) kõige sobivam selliseks rünnakuks, kuna nad on madalaim mõningat raha omavatest. Alamklassilt pole midagi võtta ja ülemklass iseendalt ei võta. Raha akkumulatsioon tippu on USA-s palju suurem probleem ja see on majandussurutises üks olulisemaid faktoreid. Nii avaliku kui erasektori juhid viljelevad lausa kleptokraatiat. Sajad miljardid sisuliselt varastatakse. Kui seda probleemi ei lahendata ei ole tulevikult midagi head loota. Kanadas on see probleem mahedam, kuid samuti olemas.
Arvamus
TRENDING
