Bushi valitsuse välispoliitikas ei ole momendil palju midagi, mida saaks kiita. Nii arvavad vähemalt Bushi vastased. Ja tõsi see ju on, et kahel peamisel välispoliitilisel rindel – Iraagis ja Venemaal – on Bushil vaid napilt näidata neid saavutusi, mida ta on Ameerika rahvale tõotanud. Vaadelgem mõlema võitlustandri hetkeseisu kõrvuti.
Arutades demokraatlike institutsioonide tervislikku olukorda praegusel Venemaal, teeb Washington Post'i kolumnist Fred Hiatt järgneva lühida bilansi: „Vene massimeedia on Kremli kontrolli all samuti kui parlament, oblastivalitsused, (seni veel) vangistamata suurärimehed ja kohtunikud. Kõik need elualad olid vabad ja sõltumatud, kui Putin ja Bush ametisse astusid.“ (WP, 23. jaan.) Nüüd on Putin veel asunud kimbutama neid valitsusväliseid organisatsioone (NGO-sid), mis on seni olnud peamisteks vahetalitajateks lääne rahalise abi toimetamisel vene inimõiguste kaitse organisatsioonidele nagu nn Helsingi komitee — mis on olnud täiesti legaalne.
Kolumnist ütleb, et see on suurim vähikäik vabadusest autoritarismi, mis üheski riigis on aset leidnud Bushi ametiajal ilma ühegi vastumeetmeta tema poolt.
Analoogiline olukord näib olevat tekkinud Iraagis. Seal on probleemiks kodusõja oht, mis mutatis mutandis kujutaks endast samuti vähikäiku nagu Putini rezhiim Venemaal.
Kolm rahvahääletust, mis andsid lootust demokraatliku valitsusvõimu sünnile Iraagis, võivad tegelikult olla hoopis tugevdanud ebademokraatlike gruppide relvastatud löögiüksusi, ütlevad vaatlejad. Washington Post'is annab kolumnist David Ignatius neile valimistele järgneva tõlgenduse: „Iraagi valijad andsid oma hääled hirmule ja oma usulahu võitlushüüdele „kas-meie-või-nemad!“. Tugevate relvaüksustega usuliste ja etniliste parteide käsi käis hääletustel hästi; ilmalikel parteidel, kes toetavad üleriigilist ühtsust, läks halvasti.“ (WP, 25. jaan.)
Esimeste hulka kuuluvad esmajoones sunni-moslemid, kes on seni sagedasti toetanud terroriste. Kuid siin on midagi, mis kõneleb selle tõlgenduse vastu. Kolumnisti enda andmeil on sunni-moslemite ridades tekkinud al-Qaida vastane fraktsioon, mis võib heal juhul aidata tõhusalt kaasa rahvusliku ühisrinde loomisele kurdide ja shiiitidega. USA välispoliitika esmane ülesanne Iraagis oleks sellise arengu soodustamine, rõhutab Ignatius.
Üks, kes eitab demokraatia eksportimise võimalikkust ühelt maalt teisele, on tuntud filosoof ja ajaloolane Francis Fukuyama. Tema seisukohaks on, et demokraatia põhineb eelkõige rahva poolt vabalt valitud institutsioonidel ja neid ei saa väljastpoolt sisse vedada ega peale sundida. Fukuyama sõnutsi (tsiteeritud Washington Post'ist): „Et üles ehitada riiki, pead sa kõigepealt üles ehitama institutsioonid ning keegi ei tea, kuidas seda teha.“
See ei saa olla päris õige. Vähemalt keegi peab olema teadnud, mida Lähis-Idas teha. Sest mis on arengud Afganistanis, Liibanonis, Iraagis ja nüüd ka Palestiinas olnud muud kui Ameerika institutsioonide – põhiseaduste, parlamentide ja valitsuste – eksport USA-st Lähis-Itta?
Paraku ei saa sama öelda Venemaa kohta. Putin püüab seal sulgeda igasugust turgu ameerika demokraatiale.
Ja Bush ei tee väljagi.