Kaks EELK-d on olnud ajalooline paratamatus. Pärast Eesti vabanemist nõukogude okupatsioonist sai ehk ajaloolisest paratamatusest mugav harjumus. On kaunis kummaline, et kaks Eesti luterlikku kirikut ei jõua ligi 20 viimase aasta jooksul ühinemiseni.
Mida oodatakse? Kas seda aega, mil suurem osa E.E.L.K. kogudustest oma tegevuse lõpetab? See protsess on paratamatu. Samas on ka EELK kogudustest ligi veerand sellised, et nende lõplik hääbumine võib olla lähima viie aasta küsimus.
Kui see juhtub, jääb järele ikka veel ligi 120 kogudust ja arvan, et kahes suuremas nendest osaleb pühapäevasel jumalateenistusel rohkem eestlasi, kui kogu E.E.L.K.s kokku. Olen teeninud mitmeid Kanada eestlaste kogudusi ja pidanud teenistusi ka Ameerika eestlaste kogudustes. Olen imetlenud kokkutulnute tänulikkust ja visadust, kuid selge on see, et viie aasta pärast on neist vaid pooled alles. Lihtsalt need eestlased saavad otsa, kelle eesti keel väga hea ja kelle jaoks kirikus käimine midagi täiesti loomulikku.
Peapiiskop Andres Tauliga oktoobri keskpaigas vesteldes sain kuulda, et ühinemise vastaseid on peamiselt viies E.E.L.K. koguduses. Kummaline on see, et kaks nendest, keda peapiiskop nimetas, on endale saanud Eestist vaimulikud. Lihtsalt vaadates tundub, et nad on saanud selle peamise, mida neil EELK-st oli vaja ja milleks siis seda ühinemist toetada.
Tänulikud annetuste eest
Eriti kummalised on aga mõned väited, mida ühinemiste vastaste suust ja kirjatöödest on olnud võimalik kuulda ja lugeda. Eestis ja EELK-s pidi olema palju neid, kes okupatsioonivõimudega koostööd on teinud ning EELK pidi E.E.L.K. raha tahtma. Tule taevas appi! Näiteks Tallinna Jaani kiriku remont läks maksma ligi 20 miljonit Eesti krooni. Remont on valmis ja kogudus on pangale võlgu vaid kaks miljonit. Kõik muu on makstud. Abi ei küsitud mitte ühestki E.E.L.K. kogudusest. Usun, et selliseid summasid poleks seal ka anda.
Loomulikult ollakse paljudes EELK kogudustes tänulikud nende annetuste eest, mida mõni E.E.L.K. kogudus on teinud ja teeb, aga mitte keegi ei tule kelleltki võtma seda, mida anda ei taheta. Ükski Eesti kogudus ei võta ju ka teise Eesti koguduse käest midagi. Kui mõni paremal järjel olev näeb, et mõni pisem ja vaesem on hädas, püütakse aidata.
Juhin EELK Toetusfondi, mille on asutanud ühe EELK väikese koguduse noor liige. Kolm miljonit krooni on temapoolne panus. Fond aitab neid eesti vaimulikke, kes lähevad oma esimest kogudust kusagile maapiirkonda teenima ja lähevad elama selle koguduse teeninduspiirkonda. Fond saadab igal aastal kaks parimat vaimulikku ja ühe juhatuse esimehe palverännakule Pühale maale. Jagame igale EELKs laulatatavale abielupaarile kingituseks Piibli. Seda teeb üks väikene fond. Me pole kordagi palunud sellele fondile toetust E.E.L.K.st. Loomulikult on tore, kui mõni inimene väljaspool Eestit toetaks sellist ettevõtmist, mis jagab abi ehk ka sellele väikesele kogudusele, mis kord tema ja tema esivanemate kogudus oli, aga mitte keegi ei nõua seda.
Et nad oleksid üks!
Ja kuidas on lood nende kommunistidega, keda Eesti ikka veel täis pidi olema ja teistega, kes on okupatsioonivõimudega koostööd teinud? Olen kuulnud, et kunagi oli Torontos üks hulk kangeid mehi, keda nimetati kaikameesteks. Vist sellepärast, et nad väga ägedaks muutusid, kui näiteks keegi puna-Eestisse sõitis või mõni kohalik koorijuht mõnd okupatsiooniajal elava helilooja laulu julges oma kooriga laulda. Olid sellised karmid mehed, kes punast värvi riietuseski ei sallinud. Kui neli aastat tagasi Kanadast töö lõpetasin, öeldi mulle, et kaikamehed on ära surnud. Nüüd tundub mulle, et mõni neist on üles tõusnud.
Armsad, ma lihtsalt arvan, et E.E.L.K. vajab EELKd vähemalt sama palju, kui EELK E.E.L.K.d. Vahel tundub, et ühinemise vastu võiks pigem olla EELK, sest E.E.L.K. suurenev õpetajate vajadus võib EELKst ära tõmmata häid ja meile nii väga vajalikke vaimulikke. Pigem tasuks aga meil kristlastena vaadata Pühakirja ja leida sealt Jeesuse palve : „Et nad oleksid üks!“ Siin pole küsimus sellest, kes kellele enam kasulik, vaid Jeesuse soovis ja selles, mis ühe rahva kahe väikese luterliku kiriku puhul peaks olema enesestmõistetav.
Nii saab sellest aru üks EELK vaimulik, kes ligi aasta on teeninud E.E.L.K. kogudusi ja kogenud Kanada ja Ameerikas eesti kogudustes lõpmata palju soojust ja armastust.
