Kas Eesti on iseseisvuse taastamise 28. aastapäeval lõhenenud? Meie Kirik
Teisipäev, 20 August 2019 Kirjutas Meie Kirik
http://www.meiekirik.net/index...EELK peapiiskop Urmas Viilma esitas 20. augustil üleskutse, et erinevad poliitilised jõud kinnitaksid üheskoos pühendumist Eesti tulevikule – siis „võime kogeda ka õnnistust, mida Jumal meie maale ja rahvale osaks laseb saada!“ Urmas Viilma hinnangul ollakse kõikides erakondades riigi ja rahva jaoks kõige olulisemates küsimustes üsna üksmeelel, kuid see ei paista tema sõnul välja.
„Minu meelest on praegu meile kõigile Eestis vaja, et kõikide erakondade juhid esineksid ühisavaldusega, mis kinnitaks üheselt, et endiselt ja üheskoos pühendutakse sellesama Eesti tulevikule, mille iseseisvus taastati 28 aasta eest,“ kirjutas Viilma sotsiaalmeedias.
„Võiksime jahedamaks muutuvale sügisele vastu minna maha jahutatud mõistuse, kaine mõtlemise ja armastava südamega. Peaksime oskama hinnata praegust olukorda kui võimalusi täis hetke Eesti eluga edasi liikumiseks. Pole mõtet raisata aega, energiat ja sõnu üksteise verbaalseks ületrumpamiseks,“ leiab Viilma, lisades:
„Jätkame üheskoos oma armsa Eesti toetamist ja arendamist – teeme seda armastusega ja ühiselt. Siis võime kogeda ka õnnistust, mida Jumal meie maale ja rahvale osaks laseb saada!“
Urmas Viilma postitust jagades mõtiskles Eesti hetkeolukorra üle EKRE poliitik ja riigikogu liige Paul Puustusmaa:
„Probleem seisneb siin selles, et on erakondi, kes tões ja usus soovivad iseseisvat Eestit. Kuid nende vastas on terve hunnik parteisid, kes pole üldse huvitatud iseseisvast Eesti riigist vaid ühest üleliidulisest piirkonnast, kes oma pädevuse ja rippumatuse annab võimalikult suures osas liidu juhtorganitele kuskil kaugel suures pealinnas. Sellise liidu juhtorganitele, mis liiduna juba ammu on probleemide lahendamise asemel muutunud ise probleemiks, kes kirjutab meile ette, kuidas me peame oma majandust nõrgendama ja sõidukite mootoreid lõhkuma, keda me peame oma koju lubama ja millistel tingimustel, millises keeles peame oma ülikoolides õpetama, kuidas me peame ümber defineerima abielu ning komberuumi, millised võivad olla meie demokraatlikud väärtused jne.
Kuidas need kaks poliitilist poolust – Eesti iseseisvusest huvitatud erakonnad ja iseseisvuse vastased parteid – kuidas nad ikka saavad tulla ja kinnitada üheselt, et endiselt ja üheskoos pühendutakse sellesama Eesti tulevikule, mille iseseisvuse eest 28 aastat tagasi välja astuti? Mul on seda raske, kui mitte võimatu mõista.
Globalistlikud vasakliberaalsed jõud on ühiskonna lõhestanud sedavõrd sügavalt, et kokkulappimine näib võimatu. Lihtsalt sedavõrd antagonistlikud on need kaks jõudu.
Ja mõlema taga seisavad leppimatult kivimüürina, rusikas taskus ning vihaselt üksteist piidlevad eesti inimesed, tihti sugulased ja pereliikmedki.
Ning mõlemad pooled kasutavad ühtesid ja samu sümboleid, suitsupääsukesest sinimustvalgeni, süüdistades teist poolt sümbolite kaaperdamises.“
Päisefoto: Veiko Vihuri
