Ameerikast, Silicon Valley`st Eestisse naasev ettevõtja Sten Tamkivi muretseb Eesti avalikus ruumis sageneva vihakõne pärast: „Napi paari aastaga on totaalselt ussitama läinud Eesti avalik mõtteruum. Soovitan tõsiselt kaaluda paaril arvutilingvistika- ja statistikatudengil panna seljad kokku seda andmetega tõestavaks magistritööks, aga puhtalt põgusa vaatluse põhjal on muutunud räigelt mõnitav toon mõne aastaga ühiskonnas talutavaks normiks.
Mitte ainult anonüümsetes kommentaarides, mõnes nurgataguses natsifoorumis või pseudonüümses sotsiaalmeedias, vaid Toompeal telekaamerate ees ja must-valgel suurtes päevalehtedes võib nüüd pea igapäevaselt lugeda selliseid silte nagu “homoteerull”, “lilla”, “pede”, “tolerast”, “igasugused murjanid”, “jorisemised Meka suunas”, “immigrantide negatiivne mõju rahvastiku kollektiivsele IQ-le“ http://memokraat.ee/2015/05/po...
Ajalehtedes sagenevad samuti väited, mis heidavad ette, nagu oleksime meie, eestlased üks kõige sallimatumaid rahvaid Euroopas. Viidatakse ühele või teisele uurimusele, tavaliselt täpsustamata nende metoodikat või küsitluste teadusliku üldistuse usaldusväärsust. Igaüks teab omast käest jutustada elujuhtumeist, kus keegi on kedagi (enamasti tagaselja või anonüümselt vihakommentaarides) solvanud grupitunnuse olemasolu või puudumise pärast (tibla, põder, neeger, pilusilm, homo, paks, kondiklibu, vanamutt või ätt, poisitatikas või plika, kole, eputis, mis ta õige mõtleb endast, mugavuspagulane jne).
Olen ka ise paaris varasemas arvamusloos kurtnud mind Eestis häiriva negatiivsuse kultuse üle, sest isegi meie kultuuriringkonnis hinnatakse kõrgelt pigem ärapanemist (vaat kui ägedalt pani talle!) kui kellegi kiitmist või tunnustamist (mis ta poeb seebita!). Ometi tundub mulle praegu, et teeme Eestile ja eestlastele natuke liiga.
Teiseks tahaksin osutada ajalehe Washington Post 2013. aastal koostatud nn maailma sallivuskaardile: http://www.washingtonpost.com/...
See põhineb maailma väärtuste uuringul (World Values Survey), mis on uurinud rahvaste suhtumisi ja arvamusi üle maailma aastakümneid. Enam kui 80 erinevas riigis paluti vastanutel öelda, milliseid inimesi nad ei tahaks oma naabriteks. Mida rohkem inimesi riigis teatas, et ei soovi teisest rassist naabreid, seda vähem tolerantseks võib teadlaste hinnangul pidada ühiskonda. Mida tumedam sinine on kaardil riik, seda vähem sealseid inimesi ütles, et ei soovi teisest rassist naabreid. Mida punasem on riik, seda rohkem inimesi ütles, et ei soovi teisest rassist naabreid. Mida kaart näitab? Kõige sallivamad teiste rasside suhtes on ingliskeelsed ja Ladina-Ameerika riigid, aga ka Skandinaavia riigid.
Kolmandaks ilmneb Euroopa sotsiaaluuringutest, et kõige tähtsam inimeste sallivust eristav tunnus on vanus, mitte rahvus, usk või mõni muu tunnus. Eakamad inimesed pooldavad üldiselt vähem vabadusi kui nooremad, mis ei tähenda, et sinu vanaema ei võiks vägagi salliv olla (naised on muide reeglina sallivamad kui mehed). Sallimatus on seotud usalduse puudumisega, umbusuga võõra vastu, mis omakorda tuleneb vähestest kogemustest ja teadmistest võõra suhtes.
2014. aasta sotsiaaluuringust selgus, et kes on sallimatu näiteks samasooliste paaride suhtes, see on sallimatu ka teiste rühmade, näiteks immigrantide vastu. Uuring ei kinnitanud eelarvamust, nagu oleksid usklikud inimesed kõige sallimatumad: „Tavaline Eesti kristlane on pigem salliv ka samasoolisi paare puudutavas ja äärmuslik konservatiivsus on pigem iseloomulik kirikuringkondade ametlikele esindajatele. Kes on siis kõige suurem konservatiiv? Pigem väljaspool Eestit sündinud mitte-eestlane, kes on rahulolematu nii elu kui valitsusega, “ kirjutasid Eveliis Kurs ja Mare Ainsaar artiklis „Kellel on Eestis õigus elada perena?“ (Eesti Ekspress 27.08.2014).
Kokkuvõttes: ei ajaloolises võrdluses ega tänasel rahvusvahelisel sallivuskaardil pole meie, eestlased sugugi need kõige tigedamad ega suletumad. Pigem vastupidi: vahel oleme ehk liigagi kannatlikud igasugu avalike sigaduste ja seadusrikkumiste suhtes, eriti poliitikas. Ometi jagan arvamust, et on igati parem, kui kogu ühiskondlike hoiakute skaala oma rikkuses ja vaimuvaesuses on siiski avalikus ruumis ja ka parlamendis esindatud. Ei tahaks mingi hinna eest, et suruksime äärmused pigem põranda alla või lõpuks pommi panema.