Tänan Teid küsimast. Tegemist on erakordselt raske ja nö vinge probleemiga.
Te küsite, kas Eesti peaks seaduslikult lubama prostitutsiooni või mitte?
Mina vastan: EI.
Te palusite, et ma põhjendaksin, miks ma nii arvan.
Kõigepealt rõhutan, et see ei ole mul arvamus, mis kõigub siia-sinna, vaid veendumus.
Vastus kujunes päris pikaks. Te võite selle avaldada või jätta avaldamata, aga kärped ja muud muutmised, kui te peate vajalikuks neid teha, palun minuga kooskõlastada. Loodan, et Te selle soovi tõttu ei pahandanud.
Ma ei ole puritaanlik ega dogmaatiline. Mul ei ole ükskõik, mis Eestist saab. Ma ei ole ehitanud endale elevandiluust torni, kust ei näe ega kuule midagi selle kohta, kuidas ja millest teised inimesed ümberringi elavad. Tean nii mõndagi nii Eesti kui ka teiste maade kohta ja mitte ainult tänapäeva, vaid ka selle mineviku kohta, mis aitab näha tulevikku. Väga keeruliste stohhastiliste protsesside käsitlemisel tunnen, et vanusel on ka plusse.
Ülo Vooglaid
--------------------------------------------------------------------------
Sissejuhatuseks esitan ka Teile (EE-le) mõned küsimused.
Mis see on, mille kohta Te paljudelt saadikutelt seisukohta ja põhjendusi küsite?
Ma ei ole kindel, et Teie, keegi teine ajakirjanik või EE toimetus, tahaks prostitutsiooni kui probleemiga põhjalikult tegeleda.
- Kas Te kavatsete süveneda teemasse sel määral, et suudaksite avada prostitutsiooni kui sotsiaalse nähtuse tekke-, leviku- ja toimemehhanismid?
- Kas Te üritate ajendada asjamehi ja ajakirjanikke õppima midagi selgeks inimese, tema elu ja elukeskkonna kohta?
- Kas Teil on nii palju jõudu ja visadust, et murda läbi pealiskaudsel fuih-tasemel tegutsejate rõngaskaitsest?
- Kas Te olete valmis nii kaua kestvaks pingutuseks, et ühtäkki hakkab paistma süsteem ja iseregulatsiooni eeldused?
- Kas Te kavatsete teha endale selgeks, milliste protsesside tagajärjeks on ühiskondlikud pahed, sh prostitutsioon ja mil määral ning millistel eeldustel on võimalik ühiskonnas mingeid protsesse juhtida?
- Kas Te olete küllalt tugev, et esitada oma seisukoht, lisada argumendid ja kaitsta seda seisukohta avalikult, kui vaja, ka kirglikult, aga ikkagi sõbralikult ja ausalt?
- Kas Te tabate ära, et prostitutsiooni kui probleemiga tegelemiseks on Teil vaja käsitleda inimest ühiskonna kui diskreetse süsteemi liikmena ja samas ka kultuuri kui holograafilise süsteemi esindajana?
- Kas Teil on nii palju aega, et hõlmata oma analüüsiga perekond ja kodu, loodus ja looja, inimeste tervis ja tahe, usk ja usaldus, au ja väärikus, armastus ja kindlusetunne vastastikuses koostoimes?
- Ega Te ei löö kõhklema, kui jõuate sinnamaale, et oleks vaja süveneda haridussüsteemi?
Kui Te tahate selle kõigega hakkama saada, olete imetlusväärne. Siis on Teil vaja rajada kaasaegne teooria prostitutsiooni ja teiste sotsiaalsete pahede kohta, sõnastada uurimise teoreetilised, metodoloogilised ja metoodilised lähtekohad, korrastada terminoloogilised ja kontseptuaalsed alused, koostada nii normatiivset kui ka hälbivat käitumist soodustavata ja tõkestavate tegurite klassifikatsioonid, luua ka kõik teised eeldused sotsiaalsete nähtuste ja sotsiaalsete protsesside modelleerimiseks ühiskonna kõigil regulatsioonitasanditel ja varuda andmeid, mida saaks ekstrapoleerida. Siis on vaja teha toimetajatele ja teistele selgeks, et sotsiaalne, vaimne ja psüühiline on siin ilmas mittemateriaalsed fenomenid. See nõuab kestvat pingutust. Jah, aga siis tekiks Eestisse (Põhjamaadesse?) üks inimene, pealegi ajakirjanik, kes saab aru, milles asi ja keda võiks uskuda, kui ta võtab kirjutada midagi inimesest, elust ja elamise eeldustest, sest see inimene teab, mida ta räägib.
Praegu aga oleks vaja Teilt (EE-lt) veel üht-teist küsida.
Kas Te teate, kas meil on kuskilt lugeda asjatundja kirjutatud teksti prostitutsiooni kui nähtuse ja kui protsessi kohta?
Mida Te ütlete hälbiva käitumise, sh prostitutsiooni käsitlemise teoreetiliste aluste, metodoloogia ja metoodika kohta?
Kas Te oskate öelda, “kelle asi” prostitutsioon on? Kelle tegematajätmiste või väära tegutsemises tagajärgede üle Te kutsute poliitikuid ajalehe kaudu nüüd aru pidama?
Mida saavad teha ja peaksid tegema ühiskonna- ja kultuuritegelased? Nad saavad sõnastada oma suhtumise ja anda oma hinnangu. Nad saavad nõuda ja paluda teha midagi ühiskonna ja kultuuri hoidmiseks, inimeste enesest ja teistest hoolimise suurendamiseks, nn elu põhiristi - usu, lootuse, armastuse ja kindlusetunde tugevdamiseks, lagastamise vähendamiseks, elu mõtestamiseks. Paraku osutuvad efektiivseks vaid süsteemsed ja kestvad pingutused, mis peaksid olema kavandatud Valitsuses ja toestatud mitte ainult raha ja administratiivse jõuga, vaid ka ühiskonna- ja kultuuriteadlastega. Seni on pahede ja korra üle pigem lobisetud, kui tõsiselt midagi ette võetud.
Võibolla meeldib ka EE toimetusele lihtsalt veidi lobiseda pikantsel teemal? Selles ei oleks midagi imelikku; seda on suvel varemgi ette tulnud. Kui hakatakse midagi nii tõsist arutama, nagu haridus, või tervis, suitsetamine, alkoholism, narkomaania, suitsiid, röövimine, varastamine, vägistamine, tapmine siis tundub, et prostitutsiooni üle arutlemiseks ole mõtet aega raisata, sest kõik muud pahed on palju jubedamad. Alati leidub avalike arutluste ümber ka selliseid inimesi (toimetusi?), kes tahaksid sõna sekka öelda selleks, et arutluses pisut välja paista, aga kes ei saa kuigi hästi aru, millest jutt tegelikult käib. Nad ju ei julge oma saamatust kellelegi tunnistada, isegi mitte endale.
Arstid, kes on vast kõige enam prostitutsiooni kohta sõna võtnud, on tõenäoliselt väga mures ja küllap nad on enamasti kenad inimesed, kes püüavad anda oma parima prostituutide tervise kaitsmisel ja nende ravimisel, aga nad ei saa ega oska selle nähtuse ja protsessiga toime tulla. Tegelikult nad tegelevad sootuks teiste küsimustega.
Pedagoogid eelistavad anda tunde ja käia kõlbelisest väärastumisest nii kaugelt mööda, kui vähegi annab. Inimeseõpetus ja ühiskonnaõpetus ei asenda varem õppekavas olnud kodulugu ja klassijuhatajat. Rasestumisvastaste vahendite ja võtete õppimine ei kujunda sellist mina-, meie- ja maailmapilti, mille keskmes oleks armastus, usaldus, truudus, hellus, õrnus ning austus nii elu kui ka surma ees.
Politsei osutub võimetuks ja naeruväärseks, kui ta jäetakse selles võitluses üksi ja pealegi õiguslikult ebamäärasesse positsiooni.
Teistel, kaasaarvatud kohalik omavalitsus, ei ole hälbiva käitumisega mingit asja; nö ametlikult ei ole neil selleks ei õigusi ega kohustust, ammugi mitte vastutust. Ametnikel ei ole isegi mitte elementaarset ettevalmistust produktiivse koostöö eelduste, veel vähem sotsiaalsete pahede käsitlemiseks, rääkimata valmisolekust efektiivselt funktsioneeriva, muutuva ja areneva süsteemi loomiseks. Kui keegi suvatseks uurida tegelikku olukorda, olusid ja situatsiooni riigis, siis ta avastaks, kui paljud on kaotanud usu ja lootuse oma töö ja loomingu varal ära elada, lapsi kasvatada, oma vanemate eest hoolitseda ja oma vanaduspäevadeks midagi kõrvale panna… Igapäevaseks mureks on äraelamine täna - üks päev korraga. Kui inimene on veendunud, et ta on kõigest ilma jäätud ja elamisväärse elu eelduseks on raha, mida tööga ja loominguga ei ole võimalik teenida, siis ei ole mitte midagi imestada, et paljud sattuvad kuritegelikule ja kõlvatule teele.
Alati on olnud, on ja jääb edaspidigi ka selliseid, kes soovitavad lüüa kõigele käega, sest neil on teised mured. Niisugused inimesed seletavad, nagu ühest suust, et “maailma kõige vanema elukutse” juuri ei õnnestu kellelegi välja kiskuda ja järelikult osutub igasugune sekkumine prostitutsiooni probleemidesse mõttetuks. On neid, kes hõiskavad endale ja teistele, nagu sõtta minnes – vaba inimene vabal maal võib eha seda, mida süda ihkab! Ta võib lubada endale kõike, mis ei kahjusta teiste inimeste samasugust õigust ja on kooskõlas riigis kehtivate seadusega.
Jah, nii see on, ent Põhiseadus ei tohiks kellelgi seejuures meelest minna.
Kultuuripõhja purustamine ei ole praegu kriminaalne tegu aga tõele au andes on meil tegemist eksistentsiaalse probleemiga. Nii ohtlikke nähtusi, nagu seda on kultuurist tuleneva iseregulatsiooni halvamine, on ühiskonnas väga vähe.
Ultraliberaalsus majanduses on toonud kaasa ühiskonna jagunemise nii rängalt vaesteks ja rikasteks, et on põhjust rääkida esimesest ja teisest Eestist, kelle “esindajad” ei saa enam üksteisest isegi mitte aru. Need “pooled” ei usu ja ei usalda enam üksteist. Teine Eesti tunneb end petetuna.
Ultraliberaalsus kultuurisfääris toob kaasa väärtuste ja normide, müütide ja tabude süsteemi murenemise ja hälbed kõlbelises käitumises. Kõlbeline kriis võib põhjustada igasuguse subjekti, nii isiksuse kui ka ühiskonna hävingu.
Prostitutsiooni ja muu hälbiva käitumise arutamisega seoses tuleb ilmsiks, et Eestis ei tea vist küll mitte keegi, kes peaks riigis selle eest vastutama, et luua efektiivselt toimiv süsteem sotsiaalsete pahede põhjuste vähendamiseks (kõrvaldamiseks). Nüüd peaks ju ka paistma, et “turumajandus”, see kõikvõimsaks peetu, ei lahenda siin mitte midagi; vastupidi, just nn turumajandus oli see “vabadus”, tänu millele said need inimesed hoobilt rikkaks, kelle positsioon võimaldas parajal ajal “rongile hüpata”. Nahaalsemad hüüdsid mahajäänutele, et nüüd tuleb igaühel ise endaga hakkama saada. Ühiskonna diferentseerumise ja inimeste ebaõiglase kohtlemise tõttu lakkas toimimast kommunikatsiooni- ja interaktsioonisüsteem .
Seda oleks pidanud ette nägema, et sotsiaalse vägivalla ohvriks langenud inimesed on kuritegevuse taimelava. Mõtlema oleks pidanud ammu panema ka see, kui palju inimesi igal aastal lahkub elust seetõttu, et nad ei tahtnud siin edasi elada, sest nad ei suutnud taluda häbi, mis kaasneb saamatuks ja luuseriks pidamisega. Tööd ja leiba ei ole ega ole. Töökoha rajamiseks on vaja vähemalt 50 – 100 000 krooni. Töötul ei ole sellist raha kuskilt võtta. Pealegi selgub nn ettevõtjale üsna ruttu, et tööga ei saa rikkamaks; rikkamaks saab müümisega. Vahepeal seletati, et mida sa passid, hakka ise ettevõtjaks (FIE –ks)! Turule pääsemisest ja turul olemisest võiksid rääkida vaid need, kellel on kogemus. Teised peaksid oma suu selle üle arutlemise ajal kinni pidama. Ettevõtjatest saab enamik ühe aastaga selgeks, et ta ju võib tööd teha, aga tal ei ole võimalik toodangut müüa ja järelikult jääb ta seda kiiremini vaesemaks, mida rohkem ta tööd teeb. Põllumehe, kalamehe, metsamehe kohale ja ümber on end seadnud saamameeste jõugud, maffiad, kes tegelikult ei lase toimida mingitel turuseadustel. Ehk keegi soovib näidet? Palun. Turul maksab räimekilo kevadel 7-10-12 krooni, aga Kihnu kaluritele olid kokkuostjad nõus maksma vaid 70 senti ja kui keegi üritas omal käel tegutseda, siis anti peksa ja ähvardati maamunalt minema pühkida kõik, ta ise ja ta lähedased.
Kui riik (loe: iga-masti ametnikud) ei pea oma kohuseks teenida rahvast, vaid oma ülemusi ja raha, siis juhtub see, mis on juhtunud. Rahvas muutub siis vahendiks mingite projektide ja programmide täitmisel. Selline asi ajab jooma. Selline asi muudab inimese hoolimatuks enese ja teiste inimeste suhtes. Selline asi tõukab otsima unustust.
Uuringuid oleks vaja. Paraku on sotsiaalteadused Eestis aetud sedavõrd armetusse seisu, et isegi sel juhul, kui Riigikogul, Valitsusel, mõnel erakonnal või ametkonnal peaks tekkima mõte kõnealuste nähtuste ja protsesside struktuuri, geneesi ja dünaamika selgitamiseks, põhjuste ja seoste-sõltuvuste avastamiseks, siis nad ehk märkavad, et Eestis ei olegi enam, kellelt sellist uuringut tellida.
Ametnikel oleks aga vaja mitte uuringuid (NB! eriti mitte avaliku arvamuse küsitlusi või muid kirjeldusi, mida püütakse viimasel ajal üha enam uuringute pähe esitada), vaid teaduslike uuringute tulemusi, koos otsustamiseks vajalike alternatiivide, eesmärkide ja nende saavutamiseks vajalike vahendite, ettepanekute ja soovitustega selliste innovaatiliste programmide koostamiseks, mis võimaldaksid saavutada rahuldavaks peetava olukorra riigis. Seegi töö eeldab inimese , ühiskonna ja kultuuri tundmist - sotsiaalse, õigusliku, majandusliku, poliitilise, kultuurilise ja muu regulatsiooni eelduste, toime ja koostoime tundmist. Efektiivseks saavad osutuda vaid süsteemsed lahendused. Vaja oleks ükskord ometi aru saada, et piirkondades ja valdkondades, kus infrastruktuur on lagunenud, ei ole väikeettevõtjal võimalik produktiivselt tegutseda.
Elu on tänapäeva maailmas SUUR VÕITLUS, kus jäävad ellu vaid need rahvad, kes on teistest parema haridusega, kes on paremini informeeritud, kes suudavad hoida kasvava põlvkonna ühiskonna- ja kultuuriseostes, kes suudavad säilitada usu ja põlvkondadevahelise kontakti, kus toimib perekond ja sünnib lapsi. Ideoloogid, kes õpetavad eestlasi kõigist paremini koogutama ja toetusi kerjama, võiksid oma juttu ajada kuskil mujal.
Iga rakk ütleb, et Eesti ühiskonna tulevikku ei või rajada almuste saamise peale.
Rõõmustada ei ole võimalik ka nende “tööandjate” üle, kes siinset haledat olukorda ära kasutades on rajanud endistesse majandikeskustesse igasuguseid töökodasid ja maksavad oma töölistele palgaks 2 või 3 tuhat krooni kuus. Virelemiseks sellest piisab, aga elada ju ei saa ja muud ei ole. On veel masendus ja viin, mis argielust eemale viib; on veel teisigi unustuse ja rahulduse saavutamise vahendeid.
Otsustamiseks selle üle, mida teha, on vaja ideid, mis õigustaksid kannatusi, liidreid, keda võib usaldada ja haritlaskonda, kes on suutelised mõtestama riigi ja rahva tuleviku. Suurte otsuste tegemiseks on vaja prognoose nende protsesside edasise kulgemise kohta, milles Eesti on tahes-tahtmata juba osaline ja kuhu teda tõugatakse. Otsustamiseks on vaja selget sihti, mida nüüd ja edaspidi järgida ja eesmärke, mille saavutamiseks oleks vaja jõuvarud kuidagi, kasvõi rahvusliku kokkuleppe abil ühendada.
Põhiküsimuseks, on turgude jaotamine (loe: teiste turult välja tõrjumine mistahes hinnaga ja sellise korra kehtestamine, et ilusatest juttudest hoolimata ei saaks keegi omal initsiatiivil turust killukestki. Kui see õnnestub, siis ei ole mingit ohtu, et mõni piirkond tõuseb konkurendiks. Kellele meeldib olla ülalpeetav, elada toetustest ja tunda rõõmu teiste teenindamisest?
Võtmeteguriks, millest sõltub vabadus ja iseseisvus, on tänapäeval teadus.
Harituse, informeerituse ja kogemuse koostoimes kujunevat võimet ette näha erinevate otsustega kaasnevate kõrvaltoimeid ning muidugi ka võimalike tagajärgi ei ole võimalik ülehinnata. Teadus ja kultuur on hariduse eelduseks ja ka tehnoloogia ja uute ideede kujunemise eelduseks, teiste rahvastega lävimise eelduseks, keele kaasaegsena hoidmise eelduseks jpm.
Probleemiks on iseseisvuse ja vabaduse eeldused!
Igaüks võib küsida sotsiaalkomisjoni mõnelt liikmelt, esimehelt või nõunikult, sotsiaalministrilt, sealselt kantslerilt või mõnelt “madalamal” pulgal olevalt ametnikult, mitu % Eesti elanikkonnast tunneb end probleemses situatsioonis ja mitu absurdisituatsioonis; kas see suhe püsib või muutub, mis surub eri eas mehi ja naisi, poisse ja tüdrukuid, neide ja noormehi absurdisituatsiooni, kus neile näib, et rahuldavat väljapääsu ei ole. Küsida ju võib ka seda, mitu % elanikkonnast leiab end sundsituatsioonis ja mitu % valikusituatsioonis, milline osa tõeses ja milline osa mängusituatsioonis, milline osa stabiilses ja milline labiilses, ekstreemses jm situatsioonis, aga karta on, et vastuseid ei saa, sest nad ei tea.
Olen saanud näha ja kuulda, et enamik asjamehi ei saa lihtsalt aru sellest, mis nende ümber toimub. Enamik neist, kes on kuskil ametis, ajab tegelikult üht teist asja, mitte seda, mida neil on ette nähtud ajada, mille eest neile palka makstakse ja milles osalemise kohta nad üritavad soodsat muljet kujundada.
Prostitutsioon on individuaalse aga ka sotsiaalse käitumise ilming, mis süvendab hoolimatust st kahjustab nii isiksust kui ka perekonda, kultuuri ja ühiskonda. Inimesed lakkavad selles protsessis olemast väärikad subjektid; nad kujunevad või jäävad manipuleerimise objektideks. Praktika näitab, et nad hakkavad oma tegevust mitte ainult õigustama, vaid koguni käsitlema seda vaat, et eeskujuna ja kõigile sobiva ideaalina, sest muidu kujuneb kognitiivne dissonants, mis ei võimalda endast lugu pidada ja edasi elada.
Paljud koolis ja/või kodus kärkimise ja paukumisega manipuleerimise objektiks kujundatud lapsed jäävad selliseks, nagu nad painutati, kogu eluks. Selgub, et suur osa lapsena muserdatud (alatasa pekstud, mõnitatud, vägistatud, alandatud) inimestest jäävadki kängu. Nad ei ole suutelised end sigu ajama, kultuuriseostes vabalt tundma ,iseseisvalt mõtlema ning tahtekindlalt tegutsema. Muserdatud isikud tahaksid muserdada teisi ja jäävad ise manipuleeritavateks, hoolimata võimalusest saada subjektiks ning käituda väärikalt. Juba Vanas Roomas pandi tähele, et orjad ihkasid saada mitte vabaks, vaid orjapidajaks.
Olen prostitutsiooni suhtes korduvalt oma seisukoha avalikult ja selgelt välja öelnud: see on kõlvatu ja vääritu käitumine. Käsitlen prostitutsiooni kui pahet, millel on, nagu kõigil teistel pahedel, oma põhjused, seosed-sõltuvused ja tagajärjed.
Üks asi on oma keha ja vaimu "müümine", ent veel jõhkram on teise inimese keha kasutamise ja tema käsutamise õiguse selline "ostmine", millega kaasneb alandav ja vägivaldne "teenindamine".
Teine asi - prostitueeriva kohtlemise (NB! mitte suhtlemise) lagastav ja laastav toime kõigi selles osalevate inimeste psüühikale.
Kolmas - kultuuriväärtuste ja -normide, müütide ja tabude varisemine.
Neljas - halvav ja eksitav toime kasvavale põlvkonnale.
Viies - rahvastiku kidumine.
Seetõttu olen veendunud, et "seksuaalost" on see tegu, mida peaks Eestis käsitlema kriminaalsena. Väärteona oleks vaja käsitleda ka igasugust kuriteole kaasaaitamist.
Kohest ja täielikku võitu ei maksa selles lahingus oodata. Mängus on suured rahad ja toimivad rahvusvahelised sündikaadid. Salaviin ja -suitsud, narkootikumid, prostitutsioon, vargused-röövimised on kõik ühe ja sama nähtuse tahud, mida kutsutakse deviantseks käitumiseks. Selle vastu võitlemise kõrval oleks vaja ühtlasi luua nn positiivne programm nende inimeste sotsialiseerimiseks, kes olude, olukorra ja/või situatsiooni tõttu on jäänud “rataste vahele”.
Prostitutsioon on ühtlasi kõlbeline diversioon, mille toime on varjatud (latentne), piirideta ning pikaajaline.
Sisuliselt on prostitutsioon Eestis juba ammu legaliseeritud. Tegemist on nö avaliku saladusega. Selline staatus on eriti halb: riigil kas puudub mõistus, mis võimaldaks aru saada prostitutsiooni olemusest või puudub tahe käituda kooskõlas mõistusega. Mõnikord on mõnda bordelli pisut kimbutatud, aga sedagi ilmselt mitte avaliku korra kaitse kindlustamiseks, vaid mingi teist laadi konflikti tõttu.
Olen seisukohal, et prostitutsiooni seaduslik legaliseerimine oleks häbiväärne tegu. Asjaolu, et meie politsei ei suuda või ei taha prostitutsiooni tõsiselt tõkestada, ei anna alust arvata, et prostitutsioonist ei ole võimalik jagu saada. Kerge see ei ole. Probleem ei ole eeskätt prostituutides vaid nö nõudluses. Kõlvatule käitumisele ajavad naisi mehed. Kui ei oleks nõudlust, siis ei oleks ka pakkumisel mõtet. Pean prostitutsiooni üheks orjakaubanduse vormiks. Orjakaubandus omal maal või muudel maadel jääb ikkagi orjakaubanduseks ja normaalne oleks karistada kõiki selles osalejaid, nii prostituute kui ka kliente, mahitajaid, vedajaid, koristajaid, turvajaid jt osalejaid rahatrahvi ja vähemalt 2-3 nädalase kartsasistumisega. Kupeldajatele võiksid olla 3-4 -kordsed trahvid ja reaalne vanglakaristus trahvisumma väljateenimiseni. Trahvisummad prostitutsioonis osalemise eest ei pruugi olla väiksemad, kui on liikluseeskirjade rikkumise puhul.
Prostitutsiooni käsitlemine on olnud Eestis seni kiivalt ametkondlik ja paraku, täiesti diletantlik. Kahtlen, kas selle probleemisiku käsitlemisel on professionaalsuse nõue üldse kõne all olnud.
Teaduslikku analüüsi prostitutsiooni põhjuste avastamiseks ma ei ole näinud. Ma ei tea, millist osa etendab selles vaesus, võõrdumine, võõrandumine, indolentsus, marginaalsus, deprivaatsus, konformsus ja teised sotsiaalsed tegurid ning tagajärjed. Tean, et Valitsuses ja selle Sotsiaalministeeriumis, Riigikogu sotsiaalkomisjonis, mitmesugustes programmides ja projektides ei käsitleta ei sotsiaalset keskkonda, ei sotsiaalseid protsesse ega sotsiaalseid nähtusi. Tean, et veel ei ole Eestis juhtunud, et mõne eelnõu loomisel oleks peetud vajalikuks tellida ka sotsiaalne ekspertiis - prognoos selle kohta, mis siis tõenäoliselt juhtub, kui kõnealune normatiivne akt saab vastu võetud ning peaks hakkama toimima. (Majanduslikke, õiguslikke, ökoloogilisi ja kultuurilisi ekspertiise on mõnikord (väga harva) siiski tellitud.)
Tean ka seda, et suur osa juristidest ja arstidest, õpetajatest ja ohvitseridest ... ei ole oma õpingute jooksul mitte midagi kuulnud sotsiaalsest problemaatikast, sest sõna "sotsiaalne" pandi tähistama nende inimeste muret, kes ei ole suutnud ise endaga toime tulla. Sotsiaalseks hakati ühtäkki nimetama töötust, vaesust, invaliidsust, vanadust ja vastavalt tulid käibele sotsiaalabi, sotsiaalhooldus, sotsiaalkindlustus...
Sotsiaalne on ühiskonnas mittemateriaalne, nagu ka psüühiline ja vaimne. Räbala ettevalmistusega isikutele ei ole inimese elu ja elamise eeldustega seotud probleemid arusaadavad ja neil ei õnnestu midagi tõhusat teha. Ühiskonnas kujunenud pahede vastu võitlemine saab kujuneda efektiivseks vaid sel juhul, kui
on tegelikult tõsine soov see pahe välja juurida, mitte aga kellelegi mulje tekitamiseks “tegeleda selle küsimusega” (loe: niisama naljaviluks mingi aeg nokka plagistada);
on mingi teadmine hälbiva käitumise põhjuste, seoste ja sõltuvuste kohta nii ühiskonnas kui ka kultuuris ning teadmisi, arvamusi ja uskumusi ei aeta segi;
on loodud ühiskonna kõiki regulatsioonitasandeid hõlmav süsteem nii normaalseks elamiseks kui ka väärastumise ja selle põhjuste vastu seismiseks;
on selgeks mõeldud, mis on prostitutsiooni põhjused ja mis on, miks on ning millised on prostitutsiooni tagajärjed;
ei keskenduta üksnes või peamiselt võitlemisele prostitutsiooni kui nähtuse vastu ja tagajärgede peitmiseks;
on otsustatud olla, mitte näida tegus, rahva tuleviku eest hooles olev riik;
luuakse õiguslikud, majanduslikud, organisatsioonilised, administratiivsed, poliitilised, ideoloogilised, kultuurilised, sotsiaalsed, sotsiaal-psühholoogilised, psühholoogilised jt alused normaalseks elamiseks ja ei ole vaja surrogaatregulatsiooniks.
on enesestmõistetav, et otsuste tegemiseks on ametnikel ja saadikutel vaja olla asjatundlik.
Ülo Vooglaid
----- Original Message -----
From:
To:
Cc:
Sent: Thursday, August 07, 2003 11:55 AM
Subject: Küsimus Eesti Ekspressist
Tere,
>
> Eesti Ekspressil on Teile paar küsimust.
> 1. Kas Eesti peaks seaduslikult lubama prostitutsiooni või mitte?
> 2. Kui vastate jaatavalt, siis mil moel seda legaliseerida (mis oleks
> lubatud, mis mitte)?
> 3. Ning palun põhjendage, miks Te nii arvate.
> Tänud ette!
> Tervitustega,
> Birgit Püve
> Eesti Ekspress
