Riigikogu liige
Eesti-Kandada parlamendirühma esimees
Võimalus, et järgmine Eesti Vabariigi President võiks olla välis-eestlane on täna suurem kui kunagi varem Eesti Vabariigi ajaloos.
Riigikogu tagatubades käib viimasel ajal vilgas otsimine. Püütakse leida vähemalt 40-aastase Eesti kodaniku nime, kes hakkab sügisest kandma auväärset tiitlit — EESTI VABARIIGI PRESIDENT.
Parlamendi parempoolsed erakonnad on võtnud päris kindla sihi valida president Riigikogus. Enamus Riigikogu liikmeid on arvamusel, et presidendi valimine Riigikogus teeks rahvaesindajatele au ja aitaks võibolla natuke lihvida ka parlamendi kõikumalöönud mainet. Presidendi valimine on kahtlemata käesoleva aasta meediasündmus number üks ja Riigikogul on võimalus näidata, et vastavalt põhiseadusele valitakse president just nimelt Toompeal. Seda aga muidugi ainult juhul, kui suudetakse saavutada erakondade-vaheline kokkulepe, mis on täna suurim väljakutse Riigikogus esindatud erakondadele.
Rahvaliit on läbi keskkonnaministri Villu Reiljani suu nende presidendi kandidaadi juba ammu välja hõiganud, kelleks on loomulikult endine kommunist Arnold Rüütel. Keskerakond on omakorda väsimatu Edgar Savisaare kaudu lubanud toetust Rahvaliidule, täpsustamata seejuures, mida ta vastu tahab. Seda, et toetus Rüütlile tasuta antaks, ei usu keegi. Ehk teisisõnu — mida Rahvaliit ja Keskerakond omavahel kokku lepivad, määrab paljus Eesti tuleviku ka järgmistel Riigikogu valimistel. Kas võimalik salakokkulepe võiks näiteks kindlustada ka peaministri tooli tulevases valitsuses Edgar Savisaarele?
Ülejäänud erakonnad on vähemalt Riigikogu kuluaaride põhjal otsustades huvitatud kokkuleppest Riigikogus. On enam -vähem selge, et tulevane president täna Toompea saalis ei istu. Nii suurt tükki ei neelaks tõenäoliselt ükski erakond alla. Seega tuleb kokkuleppe sündimiseks leida neutraalne kandidaat, kes oleks väljastpoolt Riigikogu ja eelistatavalt erakondade ülene. Selleks võiks olla näiteks mõni tuntud kultuuri- või haridustegelane. Spekuleeritud on mõne vähem või rohkem tuntud isikuga, aga erakonnad on keelt hammaste taga hoidnud, kui jutt konkreetsete nimede peale läheb. Keegi ei taha võimalikke kandidaate „ära sõnuda”.
Isikuvalimistega pole Riigikogus kunagi kerge olnud. Teatavasti on isikuvalimised erinevalt muudest hääletustest Riigikogus salajased, ja nii ei tea keegi täpselt, kes kuidas hääletas. Mitmed Riigikogu spiikri ja aseesimeeste valimised on näidanud, et fraktsioonide vahelised tsunftikokkulepped ei pruugi alati pidada ja lõpuks on hääletustulemused paljuski erinevad kokkulepitust. Ene Ergmale ennustati läinud kevadel kindlalt spiikri koha kaotamist, aga selle asemel sai ta rohkem hääli kui varem. Lõpuni ei suuda ka erakonnad kontrollida, kuidas rahvaesindajad hääletavad. See võib rääkida nii presidendi Riigikogus valimise võimalikkuse kasuks kui ka kahjuks. Mida neutraalsem kandidaat, seda suurem tõenäosus, et kokkulepped peavad. Mõne tuntud kandidaadi puhul võib kellelgi olla näiteks isiklik antipaatia ja nii ta teebki „kogemata” vale koha peale risti.
Avalikkusele sobiva apoliitilise kandidaadi esitamisel Riigikogus võivad partei käsku eirata nii Keskkerakonna kui Rahvaliidu liikmed. Samas pole välistatud ka paremjõudude võimaliku kokkuleppe nurjumine, kui keegi näiteks Keskerakonna või Rahvaliidu poolt üles ostetakse. Kahjuks on nn ülesostmist Eesti poliitikas viimasel ajal ohtrasti olnud.
Kõige eelneva valguses on minu arvates täna välis-eestlasest Eesti kodanikul suuremad shansid kui kunagi varem saada Eesti Vabariigi Presidendiks. Miks? Esiteks selletõttu, et meil on Läti presidendi Vaira Vike-Freiberga näol väga positiivne näide, millele viimasel ajal ka meedias tihti vihjatakse. Teiseks oleks välis- eesti kandidaat suhteliselt tundmatu ja neutraalne, seega ka potentsiaalselt Riigikogus vastuvõetavam kui mõni kohalik prominent, kelle kohta on inimestel eelarvamused kujunenud. Vike-Freiberga suur kontrast Rüütliga on temast teinud Baltikumi säravaima presidentaalse tähe. Avatus ja vaba ingliskeelne suhtlus, mis ta Torontost kaasa võttis, on talle helgelt teed sillutanud. Kuigi Rüütli sisepoliitiline reiting on suhteliselt kõrge, on ta vaatlejate hinnangul oma Läti kolleegi kõrval välispoliitikas kõigest kahvatu vari.
Kui täna välis-eestlaste seas leiduks Läti presidendi potentsiaaliga staarkandidaat (ja kindlasti leidub), siis nelja erakonna PR-mootorite sünkroniseerimisel ei ole tema tänane vähene tuntus Eestis üldse oluline. Juhul, kui Eestis oleks seadustatud presidendi otsevalimised, mis veel kaks aastat tagasi väga aktuaalne teema oli, siis oleks asi teine. Täna on teoreetiliselt võimalik presidendi nimi kokku leppida Riigikogu fraktsioonide tagatubades ja selles voorus pole kandidaadi tuntus rahva hulgas määrav. Tundmatust kandidaadist on võimalik ühisel jõul üleöö tähelaev teha. Siinjuures pole oluline, et täna selle tähelaeva nimi võibolla Eesti rahvale midagi ei ütle.
Usun, et välis-eestlasel on võimalus tulla komeedina kodu-Eesti poliitikataevasse. Riigile omakorda oleks see iseenesest väga kasulik. Välis-eesti kandidaat oleks tõenäoliselt parema globaalse perspektiivitundega. Olles vaadanud Eestis toimuvaid sündmusi välismaalase pilguga, oleks temasse samal ajal emapiimaga kaasa antud eestlase rahvustunne ja visa hing. Võibolla kannaks selline kandidaat endas ka väärtushinnanguid, mis tänases kiiresti globaliseeruvas Eestis vankuma kipuvad. Sarnaseid näiteid kodumaale naasmisest on ju üle ilma. Tavaliselt saavad need ex-patriot'idest presidendid ka muu maailma poolt kiire tunnustuse ja parandavad riigi rahvusvahelist mainet. Ehkki Gruusial on täna palju probleeme, ei oleks ta ilma Saakashvilita täna seal, kus ta on.
Kui välis-eesti kogukond siiralt soovib, et keegi nende seast saaks sügisest Eesti Vabariigi auväärseima ameti, siis tuleb kiiresti tegutseda. See eeldab välis-eesti organisatsioonide ja ühenduste aktiivset koostööd juba täna, et see kandidaat leida ja Riigikogu fraktsioonidele tuttavaks teha. Ilma lobby-tööta Riigikogus on tõenäosus praktiliselt null. Kandidaadi ülesseadmine lihtsalt mõni kuu enne valimisi ei too kindlasti valimisvõitu. Sellest võib pigem saada naljakoht, sest kui Riigikogu presidendi suhtes otsust ei suuda langetada, siis valijameeste kogus on Rüütli tagasivalimine presidendiks enam kui kindel. Ainus võimalus on teha tööd juba täna ja kokku leppida sobiva kandidaadi olemasolul parlamendi parempoolsete jõudude ning sotsiaaldemokraatidega. Hea tahte ja koostöö korral on Riigikogus võimalus valida Eestile tõeliselt läände suunatud, kaasaegne president, kes võiks olla välispoliitilises võtmes Lennart Meri väärikas mantlipärija.