Vaevalt on maailmas riiki, kelle poliitiline ja sõjaline juhtkond pole mõnes ajajärgus tegelnud ideega maa ja rahva välise kaitse usaldamisest palgasõdurite kätte. Sisekaitseks ja korra hoidmiseks riigis on ju alati kasutatud elukutselisi politseinikke. Suurem osa riike maailmas on aga siiski jäänud kohustusliku ajateenistuse juurde, tõenäoliselt majanduslikel põhjusil.
Selles mõtteviisis näib viimaseil aastail olevat tekkinud pööre Euroopas, kaasa arvatud Eesti, kus valitsus nädalapäevad tagasi tutvustas kaitsejõudude uut arengukava, mis paistab loobuvat senisest totaalkaitse kontseptsioonist, võttes suuna palgaarmeele. Kaitseminister Margus Hansoni sõnul ei ole ette näha sõjalist ohtu Eestile järgmise kümne aasta jooksul, seega paras aeg muudatuste tegemiseks. Tulevast aastast alates langeks sissekutsutavate ajateenijate arv poole peale, umbes 1500 meest, kes peaksid olema füüsiliselt tugevad ja hea haridusega. Teenistusse pääsemise eelduseks oleks ka tahe osaleda välismissioonidel. Eesti seadused ei luba ajateenijaid kasutada rahuvalvemeeskondades. Vabanev raha läheks elukutselistele sõjaväelastele.
Mõned arvavad, et uue kava taga seisab NATO-ga ühinemine, kuna seal USA ja Suurbritannia kasutavad palgaarmeed. Norras ja Taanis on aga kohustuslik ajateenistus. Reservarmee vähenemine või koguni ärakadumine tähendaks Eesti olukorras poolsõjalise organisatsiooni Kaitseliidu hääbumist. See juhtus pärast Vabadussõda, millest toibuti alles 1. detsembril 1924.a. toimunud mässukatsele järgnevail aastail.
Teisele maailmasõjale eelnenud aastail Eesti Vabariigi Sõjakoolis Tondil väljaõppe saanud ajateenijad aspirandid, kes reservi minnes ülendati ohvitserideks, ühinesid tavaliselt Kaitseliiduga ja moodustasid sõjapäevil võitlevates üksustes või metsavendade gruppides juhtkonna. Nende headele sõjalistele teadmistele lisandus sõjakoolist saadud patriotism.
Pole kahtlust, et palgaarmee on jõukale suuriigile sobiv kaitsevorm välisvaenlase vastu, kas aga väikeriigile, on küsimus, mille üle tuleb päid murda. Seejuures ei või unustada Kaitseliidu tähtsust iseseisvuse tagamisel. 1940.a. Eestit okupeerinud võõrvõim likvideeris kiiresti kasarmutes paikneva sõjaväe ja nende relvastuse, kuid tundis erilist muret rahva käes olevate (Kaitseliidu liikmed) tulirelvade ja laskemoona üle. Samuti on küsitav valitsuse oletatav ohuhinnang Eesti piiridele järgmise kümne aasta jooksul. Õigem oleks planeerida järgmiseks 20—30 aastaks.
Ja lõpuks sõjaväge on tarvis ka rahuolukorras, näiteks loodusõnnetuste likvideerimisel. Teenides Eesti sõjaväes, võtsin osa metsatulekahjude kustutamisest Alutaguse metsades Virumaal. Või mõeldes Toronto linnapeale, kes saatis abipalve Kanada sõjaväele tänavate puhastamiseks pärast lumetormi. Meest hurjutati kergemeelse appikutse pärast. Tööga oleksid hakkama saanud linnale kuuluvad lumesahad. Kuid sõjavägi oli kohal ja täitis oma ülesande suurepäraselt.
Kas Eesti vajab palgaarmeed?
Arvamus
TRENDING
