Harri Kivilo
Et sama hea kui sada aastat tagasi sai teoks Eesti Vabariigi loomine, tundub lausa uskumatu, kui lähtume sellest, mida tänased eestlased on teinud tolle riigi meenutamiseks ning edasi kestmise tagamiseks.
Ilmselt keskealised ja nooremad teavad, et enne Vabadussõja võitmist olid mitmed eestlaste põlvkonnad elanud Vene tsaarivõimu ja saksa mõisnike vägivalla all ning põlvest-põlve oli edasi kantud soovi olla kord taas oma maa peremees. Kuid sellest, mida tehti ja saavutati Vabadussõja järgselt, teadsid vaid need, keda meie hulgas enam ei ole.
Sügisel 1944 pagulusse läinud on koguteostes „Meie maa“ (I, II, III, IV ja „Eesti talu“) ning „Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas“ talletanud meeleolupilte ja kokkuvõtlikke andmeid maast ja rahvast, millest okupatsioonijärgses Eestis on räägitud vähe ja enamasti vaid halvustavalt. Ent ometi suutsid riigi loojad ja oma maa peremees olemise aadet edasi kandnud rahvas muuta aastatel 1920 kuni 1940 Eesti Vabariigi kultuuriliselt ja majanduslikult igati tunnustatud Euroopa riigiks. Kuigi enne oma riigi loomist oli sajandeid elatud arengult mahajäetud Venemaa osana ning saksa mõisnike käsutäitjatena.
Aasta 1918 oli soodne Eesti Vabariigi loomiseks ja seda olukorda osati kindlameelselt oma vajaduste kohaselt kasutada. Aasta 1991 oli ka soodne Eesti Vabariigi de facto taastamiseks, kuid pikk okupatsiooniaeg oli hävitanud need, kes oleksid suutnud ilma välismaiste nõustajate abita iseseisvuse taastada. Kuna nõustajad lähtusid oma tõekspidamistest, siis on iseseisvuse taastajad, nende rahva poolt valitud järglased ning avalik meedia pidanud ilma põhjalikult analüüsimata tänaseni vajalikuks:
• Unustada, et aastatel 1920 - 1940 eraldas Eesti Vabariiki Venemaast Tartu rahulepingus määratud, teiste riikide poolt tunnustatud ning looduses kokkuleppe alusel tähistatud riigipiir;
• mitte avaldada kes, miks ja millal oli nõustunud tühistada osa Tartu rahulepingust ning nihutada Eesti ja Venemaa vaheline riigipiir Venemaa poolt määratud joonele ning sellega vähendada Eesti maa-ala ühe kahekümnendiku võrra;
• toimida nagu - riigipiiri mitte vajalik teise kohta liigutamine, mitmekümne tuhande süütu eestlase kuni paarikümneks aastaks Nõukogude Liidu orjalaagritesse küüditamine, genotsiidi eesmärgil mitmesaja tuhande Nõukogude Liidu kodaniku okupeeritud Eestisse elama saatmine, 140 000 talu ja nendel põhineva, kogu riiki hõlmava kultuurilise isetegevuse hävitamine - ei olekski rahvusvaheliste konventsioonide kohaselt rida väga räigeid inimsusevastaseid, mitte aeguvaid kuritegusid;
• vaikida olematuks eestlaste kangelaslikud võitlemised sissetungiva punaarmee vastu.
Eespool kirjeldatud unustamised, salastatud lubadused, Nõukogude Liidu kuritegude ja eestlaste võitlemiste olematuks vaikimised võimaldavad järeldada, et aastal 1918 loodud ning aastatel 1940 – 1991 de jure staatuses olnud Eesti Vabariik polnud mitte kunagi aastate 1940 ja 1991 vahel Nõukogude Liidu poolt okupeeritud. Pealegi on eestlased 25 aasta vältel pidevalt valinud endid esindama 105 rahvasaadikut, kellest 63 on viimaste riigikogu protokollide kohaselt pidanud igati õigustatuks, et meie riigivõimu kõik instantsid on alates augustist 1991 ülimalt häbiväärselt toiminud just nii, nagu Eesti oleks olnud üks Nõukogude Liidust lahkunud liiduvabariik. Seda on tõenäoselt uskunud ka genotsiidi toojad ja nende järglased ning seda kinnitab täiendavalt tõik, et kõigile aastal 1990 Eestis elanud Nõukogude Liidu kodanikele anti aastal 1992 in corpore alatine elamisluba. Siiani on ka nende lapsi koolitatud venekeelsetes ja -meelsetes koolides. Aasta-aastalt on laienenud vene keele avalik kasutamine ning sellega seonduvalt eestlaste mõjutamine: hakake ometi uskuma, et Eesti peabki olema kaherahvuseline riik!
Kuna genotsiid on aegumatu kuritegu ning kuna Eesti maa-ala loovutamine Venemaale ilma midagi vastu saamata on riigikogu poolt ratifitseerimata, siis on veel võimalik enne 24. veebruari 2018 lõpetada Eesti Vabariigi taastamine nende põhimõtete kohaselt, mis kehtisid okupatsioonieelsel ajal.
Hääleõiguslikud kodanikud on pidevalt valinud endid esindama need, kes pole tajunud, et Eesti Vabariigi täielik taastamine on eesti rahvuse üle aegade püsimajäämise kõige olulisem tegur. Ilmselt on otse hädavajalik, et need, kes aasta paari pärast saavad hakata riigielu korraldamisel hääleõigusega rääkima, asuksid kindlalt ning laialdast tähelepanu pälvivate hoogtööde korras nõudma kõike, mida tõenäoselt kõik eestlased oleksid nõudnud aastal 1941. Ja mitte ainult tollal, vaid mida oleksid Vabadussõja vaimus kasvanud eestlased pidevalt nõudnud. Nõukogude Liit hävitas palju neid, kes iseseisvuse taastamisel poleks kuulanud nende soovitusi, kes soovitasid eestlastel unustada minevik, räiged inimsusevastased kuriteod ning keskenduda uue, Euroopa Liidu direktiividel põhineva, kakskeelse haldusüksuse kujundamisele.
Eesti Vabariigi saja aasta vanuseks saamisel võiks tänased noored, kes aatelise kindlameelsusega oma tegutsemistahet 2017 laulu- ja tantsupeol kinnitasid, olla okupatsioonieelse Eesti ellu äratamise rahvaliikumise tekitamisel niisama energilised ja olulised osalised, nagu olid Vabadussõtta läinud noored.
Rahvaliikumisel osalejad peaksid kindlasti teadma, et Eestis elavaid sakslasi, venelasi, juute ja teistegi rahvuste liikmeid ei püütud toona eestlastega kokku sulatada ega nende keele ja kultuuri viljelemist riiklikult korraldada. Vähemusrahvuste kultuurautonoomiaseaduse kohaselt oli oma kultuuri viljelemine jäetud nende endi korraldada ning seda tehtigi, ilma et keegi oleks saanud või tahtnud Eestit süüdistada venelaste või sakslaste tõrjumises. Riigivõimul on aeg lõpetada 25 aastat kestnud ensv maski kandmine! On aeg lasta teiste rahvuste liikmeil ise otsustada, kas või millal nad soovivad Eesti kodakondsust taotleda ja/või oma rahvuslikku kuuluvust minetada.
On aeg taastada okupatsioonieelne eestlaste riigi olemus ja nägu! On aeg tajuda, et: Eesti oli rahvusvaheliselt tunnustatud ja lugupeetud Euroopa riik, kus ei olnud viletsuses ääremaid; inimõiguste ülddeklaratsiooni esmane eesmärk oli rahvuste hävitamise vältimine; kultuurautonoomiaseadusega riigis ei ole vaja riiklikke lõimimisprogramme; põhiseadus kaitseb ilma täiendusteta kõigi vähemuste õigusi; riigi loojad ja elanikud pole mitte kunagi õigustanud Eestis vene, saksa või inglise keele kasutamist eestikeelsetes ajalehtedes, rahvusringhäälingu saadetes ja avalikult levitatud reklaamides.
Veel on võimalik deklareerida, et aastal 2018 lõpetatakse okupatsioonieelse Eesti Vabariigi taastamine mõttes, sõnas ja teos ning 24. veebruaril võidakse uhkusega riigi loomise sajandat aastat tähistada.
