Fred Fisker süüdistas hiljuti ajakirjanikke Mihkel Kärmast ja Vahur Kersnat ebaseaduslikus jälitustegevuses, kuna televisioonisaate „Pealtnägija“ tegijad tõid päevavalgele Ida-Viru maakohtu küsimärgiga kviteeritava personali- ja palgapoliitika. Saates märgiti, et Maakohtu esimees Viljo Junolainen paigutab oma lähituttavaid soojadele ametikohtadele. Selleks, et oma väiteid tõestada, jälgis Kärmas varjatult väikese digitaalkaameraga toimuvat.

Nüüd peavad juristid selgitama, kas saate tegemise ajendiks oli ühiskondlik avalik huvi või lihtsalt uudishimu. Ajalehtede Liidu tegevdirektor Tarmu Tammerk ütles ajalehe Õhtuleht veergudel, et kui süüdistus peaks kohtusse jõudma, saab sellest ajakirjanikele oluline märk, mille järgi (tulevikus) käituda.

Mis on siis ajakirjaniku õigused ja kohustused ning kui hästi on need üleüldse Eestis formuleeritud? Ajakirjanike roll tundub Eestis tihtipeale olevat veel kindlaks määramata. On tuntud fakt, et pressile hädavajalik Avaliku Sõna Nõukogu ei oma Eestis autoriteetset positsiooni ning selle otsused on ainult soovituslikud. Saladus pole samuti, et suurem osa tööandjatest taunib ajakirjanike kuulumist ametiühingutesse. Need faktid sunnivad küsima, kas Eestis on üldse olemas vaba ajakirjandus ning kas ajakirjanikul on võimalik töötada oma südametunnistust ning ametieetikat järgides?

ÜRO on juba 10.12.1948 Inimõiguste deklaratsioonis märkinud, et vaba arvamuste avaldamise õigus on iga inimese inimõigus, kuid laieneb veel eriliselt ajakirjanikele, kellel on õigus informatsiooni (news and thoughts) koguda ja levitada. Seega täidab ajakirjandus demokraatias ühiskondlik-avalikku ülesannet ning on kontakt- ja kontrollorgan rahva ja tema poolt valitud esindajate vahel. Sellest järeldub omakorda, et pressiesindajal pole mitte ainult õigus, vaid isegi kohustus tuua esile ühiskonna ebakohtasid, ka juhul, kui seadusterikkumiste paljastamiseks on vajalik kasutada ebatavalisi meetodeid või anonüümsust soovivaid informante.

Kuid iga tõsine ajakirjanik langetab otsuse nende mittetavaliste võtete kasuks ainult juhul, kui ühiskondlik-avalik huvi ei ole muul viisil kaitstud. Mitte mingil juhul ei tohi siinkohal segamini ajada tõsise ajakirjanduse ja nn. yellow pressi huvisid. Tõsine ajakirjandus toob esile tõestatud fakte ning jätab järelduste tegemise oma lugejatele/vaatajatele, kusjuures kollane ajakirjandus appelleerib peaasjalikult emotsioonidele, pakkudes välja ajakirjaniku poolt „valmisnäritud tõdesid“.

Totalitaarses süsteemis, millises elas mõningaid aastaid tagasi ka tänane Eesti Vabariik, oli keelatud oma mõtete ja arvamuste avaldamine.

Ajakirjanike kohustus oli kirjutada seda, mida nõudis kompartei. Kas tõesti igatseme me seda aega tagasi? Aega, mil saime lugeda ainult reaalsusevastaseid „tõdesid“? Nagu mäletame, valitsesid Saksamaalgi, nii läänes kui idas, totalitaarsed süsteemid ning seetõttu pöörati demokraatlike struktuuride taastudes eriliselt tähelepanu vaba ajakirjanduse ülesehitamisele. 1962. aastal suleti ja otsiti valitsuse käsul läbi poliitilise ajakirja Der Spiegel bürooruumid ja arreteeriti peatoimetaja Rudolf Augstei, kes julges kritiseerida tolleaegset kaitseministrit Franz Josef Straußi. See juhtum viis riigi kodanikud barrikaadidele ning mõni päev hiljem ajakirjanik vabastati. Saksa ajakirjanduse grand old lady, Marion krahvinna Dönhoff, nädalalehe Die Welt asutaja, oli tuntud selle poolest, et julges seista ebamugavate positsioonide taga ning esitada küsimusi, mis talle sugugi alati sõpru ei toonud. Ka ei väsinud SLV Põhiseadusekohtu kauaaegne president Jutta Limbach kunagi toonitamast vaba mõtlemise ja kirjutamise tähtsust demokraatias: „Ainult tänu vabale ajakirjandusele on võimalik tuua ühiskonnas esile ebakohti ning tekkinud mõttevahetus aitab kaasa paranduste läbiviimisele.“ Kui Saksamaal tuli Bundestagis arutamisele organiseeritud kriminaal kuritegevuse vastu võitlemisega seoses telefonide pealtkuulamise õigus, mida sooviti rakendada ka ajakirjanike ning nende informantide puhul, siis tekitas see debatt resoluutse vastupanulaine.

Ajakirjandustöö peab põhinema neurtraalsuse ja objektiivsuse printsiipidel ning pressiesindajale peab olema seadusega antud võimalus oma informandi kaitsmiseks. Eeltoodud näited tõestavad, kui tähtsaks peavad totalitaarses süsteemis elanud sakslased vaba ajakirjanduse, vaba sõna ja vaba mõttevahetuse rolli ühiskonnas.

Eesti Vabariigi positiivse arengu nimel tahaksin väga loota, et otsustajad pühendaksid ennast eriliselt nüüd, seistes ELi ukse ees, teiste riikide kogemusi ning seadusandlust arvesse võttes, arutlusele vaba ajakirjanduse rolli ning tähtsuse üle ühiskonnas. Ka peaksid justiitsorganid konkreetses loos pöörama tähelepanu saate sisule ning uurima, kas Junolainen ületas oma võimupiire, sest just selle küsimuse esiletoomiseks oli saade mõeldudki. Kui Eestis hakatakse aga ajakirjanikele jagama suukorve või kette, siis oleks see selge tagasilöök demokraatia arengule riigis.

Märkmed: