Samasuguse surematuse osaks on saanud renessansi autorid Dante, Petrarca ja Boccaccio ja pärast neid Racine, Moliere ja Corneille Prantsusmaal, Shakespeare Inglismaal, Cervantes Hispaanias, Goethe Saksamaal,Dostojevski ja Tolstoi Venemaal ja veel paljud teised.
Analoogset surematust näeme kunstis, olgu siis kunstnikeks antiikaja kreeklased Fidias ja Praxiteles, renessansi Michelangelo, Rafael ja Leonardo da Vinci, hilisemad Velasquez ja Rembrandt ning paljud teised.
Miks on nad surematud? Nad on surematud sellepärast, et nende teostes me tunneme ära Inimese, inimese kõiges oma suuruses, ligimesearmastuses,eneseohverduses, julguses, vapruses, aususes ja inimese oma madaluses,võimuahnuses, rahaahnuses, verejanus, valelikkuses, õeluses. Nende teoste kohta öeldakse, et need on aegumatud sellepärast, et nad peegeldavad inimest nii nagu ta on.
Sellest võime järeldada, et inimene pole oma iseloomult aastatuhandete vältel muutunud. Mis on muutunud, on välised omadused nagu inimese eluiga ning keha pikkus, mis on arenenud tänu arstiteaduslikele avastustele.
Kuni umbes 150 aastat tagasi mängis usk kristlikes maades keskset rolli inimeste elus. Jumala kümme käsku andsid inimestele tugipunkti headuse eraldamiseks kurjast, tõe eraldamiseks valest. Nad teevad seda tänapäevalgi, kuid kahjuks on paljud minetanud usu ja selle asemele on asunud kõrgema võimu, Jumala, eitamine ja moraalne relativism, mis on õigustanud parema homse nimel sooritada ajaloos oma suuruses senitundmatuid tapatalguid, nagu seda on teinud kommunistid ja vähemal määral natsid ja mida nüüd üritavad teha virildunud hingeeluga muslemid,kes selle usu põhimõtted on pea peale pööranud.
Kauges minevikus pani inimese verejanule teatud piiri relvade algelisus.Tapmine mõõga, oda ja vibuga nõudis küllaltki suurt kehalist pingutust ja oli aeganõudev. Nüüd on inimkonna teaduslik areng meid varustanud aatompommide, mürgigaaside ja pulbritega, millede hävitav mõju ohustab kogu inimkonna püsimist meie planeedil.
TARVO TOOMES