Salateenistus ja tema ohvrid

Juba aasta tagasi raputas Poolat julgeolekuaktide, nn Wildstein-nimekirja skandaal. Ajaleht Gazeta Wayborcza avaldas artikli meediaesindajatest, kes laenutavad üksteisele käest-kätte 240.000 nimega nimekirja endistest SB (Poola KGB) represseerijatest. Peale loo ilmumist teatas konservatiivne publitsist Bronislaw Wildstein, et tema on võtnud nimed Rahvusliku Mälestamise Instituudi (IPN) lugejasaalis olevast arvutist, on seda kopeerinud ja kolleegidele jaganud. Wildstein, kes töötas ajalehe Rzeczpospolita reporterina visati päevapealt toimetusest välja. Peatoimetaja Grzegorz Gauden põhjendas kaastöötaja vallandamist: „Ajakirjandus ei ole poliitika.“ Ta unustas, et just tema väljaanne oli varem nõudnud kommunistlike agentide nimede avaldamist. Hiljuti teatas Poola valitsus, et alates selle aasta märtsist on pressiesindajatel võimalik IPN-i aktidega tutvuda.

Poola suhtumine endistesse represseerijatesse ja nuhkidesse on liberaalne


Endiseid julgeolekuteenistujaid käsitlev seadus kehtib Poolas aastast 1999. Seal seisab kirjas, et need kodanikud, kes kandideerivad riigi ametitesse, peavad allkirjastama selgituse, et ei ole töötanud jälitusorganisatsioonis. Kes ausalt oma endise tegevuse üles tunnistab, jääb karistamata.

Ka Poola piiskopikonverents võttis mullu augustis vastu otsuse, et preestrid, kes on teinud koostööd salateenistusega, peavad paluma andeks. Mõned on seda ka teinud. Samuti defineeriti, et salaimpeeriumi poolt nõutud koostööavalduse allakirjutamine, ükskõik millistel motiividel, on patt. Selle kohaselt poleks nüüdne skandaalne tippvaimulik Stanislaw Wielgus võinud temale pakutud kõrgesse ametisse isegi mitte kandideerida. (Teatavasti astus ta Varssavi peapiiskopi kohalt tagasi 7. jaanuaril, vaid tund enne oma ametisseõnnistamist.)


Religioon – kompartei vaenlane number üks

Lenini asutatud parteile oli religioon ideoloogiline vaenlane number üks. Poolas olid kommunistide liidrid teadlikud, et suurem osa kodanikest vihkab Moskva võimu, seetõttu ei julgenud nad alustada avalikku võitlust. Peale Poola riigi jagamist 18. saj lõpus, kujunes just kirikust vaimse vastupanu juht, vaimulikest said rahvuspoliitika valvurid. Inimeste sidet kirikuga tugevdas samuti natsionaalsotsialistlik hävitamispoliitika II maailmasõja ajal, mil mõrvati enam kui 2000 preestrit. Ka punarezhiimi ajal olid vaimulikud vastupanuliikumise sümboleiks.

Seetõttu üritas kommunistlik süsteem alustada kiriku lammutamist seestpoolt, mis aga ei õnnestunud. Kuigi kodanike poliitiline aktiivsus oli alla surutud, otsisid inimesed hingevabadust jumalakodadest. Tähtsat rolli mängis siin paavst Johannes Paulus II, kes hoidis Vatikani paleest oma kaitsvat mantlit üle dissidentide.

Sellest hoolimata püüdis Poola julgeoleku IV osakond pidada armutut võitlust vaimulike vastu. Iga preestrikooli seminarist, isegi iga külavaimulik sai endale jälitaja. Kõiki nende inimlikke nõrkusi registreeriti peene täpsusega ning värbamis jutuajamistel avaldati niivõrd suurt survet, et ajaloolaste hinnangul ei suutnud 10-15% kirikuteenritest survele vastu pidada.


Afäär Stanislaw Wielgus


Oli preestreid, kes naiivselt lootsid koostöölepingu allakirjutamisega muuta süsteemi, mis püsis koos üksnes repressioonide abil. Teised jälle proovisid, nagu nähtavasti ka Wielgus, koostööd vähendada, ignoreerida või saboteerida. Mitmed pihtisid oma kontaktidest julgeolekuga kirikuülemale.

Võib kindlalt öelda, et Varssavi peapiiskopi kandidaat polnud inimene, kes aitas kaasa katoliku kiriku lagundamisele. Julgeolekuteenistuse aktide kohaselt kirjutas ta küll alla nuhkimiskohustusele, kuid tema käsundusohvitser kurdab, et vaimulikult saadud informatsioon oli puudulik. Wielguse kallal kasutati survemeetodeid. SB toimikutes leidub dokument selle kohta, et keegi daam suutis kirikuprintsi ära võrgutada. Sama meetodit kasutati süstemaatiliselt mitte ainult vaimulike, vaid teistegi puhul, kui otsiti võimalust „vaenlaste“ hilisemaks shantazheerimiseks.

Kuid Varssavi peapiiskopi ametiga seotud skandaal ei tekkinud sugugi mitte seetõttu, et Wielgus „laulis“ oma juhtohvitseri kabinetis, vaid sellest, et ta oma kontakte salateenistusega eitas. Siin tekkis sama efekt kui Nobeli preemia laureaadi Günther Grassi puhul – ka temale ei või otseselt ette heita sõjakuritegusid Relva SS-is teenimisel, kuid literaadi hea nimi sai kannatada, kuna ta oli varem selle fakti enda teada jätnud. Wielguse kaela murdis tema enda eluvale.

Koostöö salateenistusega tähendas kaaskodanike represseerimist

On teada, et vaimulike aruanded salaorganitele tähendasid kaaskodanikele julmi repressioone. Tuntuim nendest on Solidarnosc-kaplani Jerzy Popieluszko mõrv 1984. Selle kuriteo sooritamise eest seisid kohtu ees kolm SB-ohvitseri ja nende osakonnaülem Adam Pietruszka. Kõik nad on karistused juba ära kandnud. Alles hiljuti tuli päevavalgele, et Pietruszka ja tema alluvad viibisid 13. mail 1981 Püha Peetruse väljakul Roomas. Sel päeval püüdis 23-aastane türklane Ali Agca paavst Johannes Paul II maha lasta.

Hiljem ülekuulamistel selgusid mõrvari kontaktid Bulgaaria julgeolekuteenistusega, millest tehti loogiline järeldus, et KGB andis käsu katoliku juhi kõrvaldamiseks. 1996. a leiti Stasi-aktidest bulgaarlaste tänukiri sakslastest tshekistidele hea koostöö eest operatsioonis „Paavst“. Uued faktid poola julgeolekuametnike viibimisest atentaadi päeval Vatikanis on jällegi tähtis fakt selle teesi toetuseks. Püha Isa elas mõrvakatse aga üle. 27. detsembril 1983 külastas Tema Eminents Rooma vanglas meest, kes ta peaaegu tappis ning andis talle andeks.


Kohut koputajate üle võib pidada ainult Püha Isa


Peale seda, kui Wielgus loobus oma kandidatuurist, kutsus Poola katoliku kirik kokku kriisinõupidamise arutamaks, kuidas tulevikus nuhkidega ümber käia. Preester Tadeuzs Isakowich-Zaleski on tutvunud oma julgeolekuaktidega, sh ka videoga tema jõhkrast piinamisest. Ta teab, kes tema peale kaebasid ning kõigest läbielatust on ta kirjutanud raamatu, mis ilmub märtsis.

Nõupidamisel tõdeti, et Poolas puudub justiitsorgan vaimulike üle kohtupidamiseks, seetõttu peab Püha Isa preestrite väärtegude üle õigust mõistma. Peaminister Jaroslaw Kaczynski teatas aga, et kavatseb vähendada endiste julgeolekutöötajate pensioneid, kuna tema sõnul pole normaalne, et ohvreid, sh ka väljapressimise teel värvatud vaimulikke, karistatakse rangemalt kui endisi represseerijaid.

Märkmed: